DOPINGUSKANDAAL | Veerpalu, Tammjärv ja reaalne vanglakaristus? Varasemate juhtumite põhjal pole see tõenäoline (8)

Darabosi sõnul oli senisest rangema reeglistiku – esimene antidopinguseadus hakkas riigis kehtima 2008. aasta 8. augustil – üheks eesmärgiks teha kindlaks, et sportlased ja nende taustajõud mõtleksid mitu korda, enne kui Austrias keelatud ainete tarvitamise või illegaalsete võtetega tegelema hakkavad. Siinkohal tuleb toonitada, et riigi silmis pole oluline, kas valemängur on austerlane või välismaalane. „Teen endast kõik oleneva, et meie seadused võetakse kasutusele ka rahvusvahelisel tasandil,“ lisas poliitik. 

Austria parlamendis polnud uuel dopingumäärusel ühtegi vastast. Tänase seaduse tähtsamad punktid on sulaselged: Austrias keelatud ainete tarvitamine või meetoditega tegelemine võib tuua kuni kolmeaastase vangistuse, kui dopingu kasutamisega tekitatakse üle 300 000 euro kahju, võib isik trellide taha minna kuni kümneks aastaks.

Mis saab eestlastest?

Seefeldis suusaalade MMil arreteeritud Andreas Veerpalu ja Karel Tammjärve puhul pole ametivõimudelt tulnud teavet, kas ja milline karistus eestlasi oodata võib, sest uurimine on alles käimas.

Küll reedab pilk ajalukku, et dopingmäärust ei võetud Austrias vastu lihtsalt millegi vastu võtmiseks, vaid seda on ka rakendatud. Karistatud on nii apteeke ja proviisoreid, sportlasi, treenereid kui ka spordiagente, sealjuures on inimesed pidanud kandma ka reaalseid vanglakaristusi.

2010. aasta oktoobris sai selgeks Stefan Matschineri saatus. Endine keskmaajooksja töötas pärast sportlaskarjääri lõppu agendi ja mänedžerina, eeskätt aitas austerlane nii rattureid kui ka kergejõustiklasi, kuigi väidetavalt oli ta seotud ka murdmaasuusatajatega.

Matschinerile määrati 15kuuline kolmeaastase katseajaga tingimisi karistus, millest võeti maha üks vahi all oldud kuu. Kuigi mees on hiljem ise väitnud, et jagas dopingut väga paljudele, mõisteti ta lõpuks süüdi kaheksale sportlasele keelatud ainete andmises. Prokuratuuri väitel olid nende kaasuse ühed suuremad abilised jalgrattur Bernard Kohl ja triatleet Lisa Hütthaler.

Aasta hiljem karistas kohus Walter Mayerit. Endise murdmaasuusataja seotus dopinguga plahvatas päevavalgele, kui Austria murdmaasuusakoondise – Mayer oli selle peatreener – majutuspaigast Salt Lake City talimängudel leiti veredopinguga tegelemiseks vajalikke vahendeid. 

2009. aasta märtsis vahistati Mayer kahtlustatuna dopinguainete müümises, lõpuks leiti mees süüdi olevat ning ka talle määrati 15kuuline kolmeaastase katseajaga tingimisi karistus, millest lahutati kolm vahi all oldud kuud.

Mayeri juhtumiga seoses on seadusesilma ees eksinud ka Mihhail Botvinov. Venemaal sündinud, aga 1998. aastal Austria kodakondsuse saanud murdmaasuusataja on korduvalt dopingusüüdistusi tõrjunud, kuigi peetakse tõenäoliseks, et Botvinovi poolt Austria särgis võidetud neli tiitlivõistluste medalit on patuse maiguga. Kodustatud austerlane sai neljakuulise tingimisi karistuse, kuna andis Mayeri tegusid uurinud ametivõimudele valeväiteid.

Eeskätt Matschineri ja Mayeri juhtumid annavad põhjust arvata, et reaalne vanglakaristus Veerpalu ja Tammjärve ei ähvarda, sest kui dopinguäri suurelt ette võtnud mehed pääsesid vabadusse, peaks samamoodi minema ka uurijatega ausat koostööd teinud sportlastega. Aga nii nagu on patt rallisõitjale Ott Tänakule praegu kätte anda MM-tiitel, oleks rumal ka Veerpalu ja Tammjärve vanglast pääsemise üle liiga vara hõisata.

Sügav dopingukultuur

Austria pole ainus riik maailmas, kus dopinguga toimetamine on kaasa toonud mingit sorti vanglakaristuse. Rootsi kardinad võivad oodata pettureid näiteks ka Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal, kus on erinevat moodi karistada saanud mitmed sporditegelased alustades jalgpallitiimi Juventuse taustajõududest lõpetades amatöörjalgrattureid keelatud teele meelitanud dopinguvõrgustiku juhiga.

Küll tuleb aga tõdeda, et austerlaste seotus keelatud ainetega on päevselge. Tänapäeval võib imelikult kõlada fakt, et Austria Antidopinguagentuur (NADA) nägi ilmavalgust alles 2008. aasta suvel. Maailma Antidopinguagentuur asutati näiteks 1999. aastal.

Ühena esimestest teenis NADA poolt võistluskeelu jalgrattur Bernard Kohl. 2008. aasta Tour de France'il kokkuvõttes kolmanda ja mäepunktide arvestuses esimese koha teeninud austerlane tunnistas sama aasta oktoobris dopingu tarvitamist. Järgmisel suvel teatas Kohl Prantsusmaa ajalehe L'Equipe'i veergudel, et hakkas dopingut tarvitama 19aastasena. See ajas inimesed Austrias tagajalgele.

Kiirelt ja pealtnäha efektiivselt töötanud NADA avastas, et Austrias kasutatakse keelatud aineid tohutult. Lisaks ratturitele petavad teiste hulgas ka jalgpallurid, kergejõustiklased ja talisportlased. Näiteks on kunagisest murdmaasuusatajast vilepuhuja Johannes Dürr väitnud, et kuulsas range korraga Stamsi suusagümnaasiumis, mille vilistlased on võitnud sadu tiitlivõistluste medaleid, kasutatakse keelatud aineid.

Dopingukultuuri sügavaid juuri ilmestab hästi ka tõik, et kuigi Salt Lake City mängudel toimunu oleks enamikes riikides Mayeri maine pihuks ja põrmuks teinud, oli ta neli aastat hiljem endiselt Austria koondise juhendamisega seotud. Seda ka hoolimata sellest, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee keelas tal Salt Lake City mängudele järgnenud kahel olümpial treenerina osaleda.

Rahvusvahelises meedias on Austria pealinna Viini kutsutud Euroopa dopingupealinnaks. 2008. aasta jaanuaris avaldas Saksamaa telekanal ARD, kuidas Viinis asuv labor varustas 30 tippsportlast – kuulsamad neist olid ratturid Michael Rasmussen ja Deniss Mentšov – verekotikestega. Ringlesid ka kuuldused, et valitsus kaitseb suuri dopinguvõrgustikke.

Ajalugu tundes on selge, miks keelatud aineid Austrias sedavõrd palju taunitakse. Ent nagu näitas Seefeldis toimunu, on siiani neid, kes üritavad riigi rangest dopingupoliitikast hoolimata Austrias petta.