DOPINGUSKANDAAL | KONKREETSED ANDMED: Šmigun-Vähi, Veerpalu ja Mae medalid lõhnavad dopingu järgi (337)

Rahvusvaheline Suusaliit (FIS) hakkas pärast 2001. aasta Lahti MMi fiaskot, kus jäid veredopinguga vahele kuus soomlast, kaardistama anomaaliate leidmiseks tippsuusatajate verepilti. Praeguseks on massiivsest infopangast tulnud kaks leket, tänu millele on ajakirjanike käsutusse jõudnud 10 000 verenäitu. Need võeti 2000 sportlaselt aastatel 2001-2010 ning nende hulgas oli ka kümneid eestlasi, teatab ERRi uudisportaal.

Just see vahemik oli Eesti suusatamisele äraütlemata edukas. Olümpiamedalid, maailmameistrivõistluste autasud, MK-etappidel kõrges mängus osalemine... Niivõrd pisikese riigi kohta olid eestlaste tulemused fantastilised. Veerpalu, Mae ja Šmigun-Vähi tõusid rahvuskangelasteks.

FIS kogus sportlastelt erinevaid verenäite, millest kõige lihtsamini jälgitav on hemoglobiini tase. See on igal inimesel küll pisut erinev, kuid peaks elu jooksul püsima üsna stabiilsena.

"Kui [hemoglobiini taseme] väärtus on liiga kõrge, on veri liiga paks. Kui veri on liiga paks, väheneb mikrotsirkulatsioon kogu kehas, eriti tugevasti ajus. Insuldid ja infarktid, need on selle ohtlikud tagajärjed," rääkis Pealtnägijale Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst ja hematoloog Iige Viigimaa. Meeste puhul määrati võistlustel lubatud hemoglobiini piiriks 17 grammi detsiliitri kohta, mõeldes just atleetide ohutusele.

Lekkeid analüüsinud eksperdid tegid selgeks, et väga suurel osal tippsuusatajatest – mitte ainult eestlastel – olid kahtlased verenäidud. Pettus oli küll tõenäoline, ent kuna dopingu reaalset tarvitamist ei suudetud tõestada, jäid konkreetsed nimed toona saladuseloori alla. Eelmisel nädalal Seefeldi MMil toimunu valguses oli aga nüüd õige hetk vanadelt andmetelt tolmu puhastada ning need letti lüüa.

2002. aasta Salt Lake City olümpia ajal oli Veerpalu näit 16,9 ning ta võitis kulla ja hõbeda vastavalt 15 km ning 50 km klassikas. Aasta hiljem Holmenkollenis oli näit kõigest 14,3, samas võitis ta siiski MK-etapi 50 km klassikamaratoni.

2005. aastal Torino olümpia eelvõistlusel oli näit 14,7. Aasta hiljem päris olümpial – ta võitis 15 km klassikasõidu – kargas hemoglobiin järsku 17 peale.

Veerpalu on ennegi dopingukahtluse all olnud ja alati vandunud, et pole keelatud võtteid kasutanud. Häbistatud suusatreener Mati Alaver on kinnitanud, et kohe kindlasti ei kasutanud Veerpalu karjääri jooksul veredopingut. 

Suusarajal alati pisut Veerpalu varju jäänud Mae on rääkinud, et tema verenäidud on looduse poolt kõrgemad. Leketest nähtus, et Salt Lake City ajal võetud proovis oli tema hemoglobiin lausa 17,2, mis justkui ei lubaks sportlast üldse starti, kuid lähte ta sai ning võitis 15 km klassikasõidus pronksi.

2007 MMil Sapporos oli Mae hemoglobiin lausa 17,8 ja 15+15 km suusavahetusega distantsile teda ei lubatud. Mae põhjendas seda liiga pika viibimisega alpimajas ning pika lennureisiga, kus ta liialt vähe vedelikku tarbis.

Kummastaval kombel registreeriti vaid kuu aega hiljem Falunis Mae hemoglobiini näiduks ainult 14,2! "See on suur kõikumine, terve inimese organismis niisuguseid muutusi naljalt ei teki," lausus Viigimaa. Ka Mae on dopingu tarvitamist alati eitanud.

Kristina Šmigun-Vähil liikusid numbrid suhteliselt ühtlaselt ülesmäge. Salt Lake City olümpial oli näit 12,3. Aasta hiljem Oberstdorfi MK-etapil juba 13,1, veel aasta hiljem jälle Oberstdorfis 14,1 ning Torino mängudel oli hemoglobiin 15,8. Itaalias võitis ta kaks kuldmedalit. Nii nagu Veerpalu ja Mae, on ka Šmigun-Vähi spordipettust eitanud.

Seefeldis lahvatanud dopinguskandaali valguses on Veerpalu, Mae ja Šmigun-Vähi ebanormaalsed verenäitajate kõikumised kohutavalt kahtlased. Loodetavasti saab varsti vankumatult selgeks, kas meie kunagised suurnimed kasutasid dopingut või mitte.