Mart Treial | Dopingukuradit saab hävitada väga lihtsa nipiga (2)

Ma ei hakka neid vanu asju ümber jutustama, vaid jätkan eileõhtuses ETV otsesaates „Suud puhtaks“ alustatud mõttearendust püstitatud teemal. Niisiis, ühiskond peab ise puhastuma.

Tuleb lõpetada vassimine, varjamine ja ringkaitse. Aga ka ükskõiksus ja probleemi eitamine. Spordiinimesed sositavad tagatubades igasugu huvitavaid asju, kuid mis on selle mõte? Saunajutud ega silma kinni pigistamine ei aita mitte kuidagi dopingukuradi hävitamisele kaasa.

Kel on vähegi infot või põhjendatud kahtlusi keelatud võtete osas, peaks sirge seljaga sammuma politseisse, Eesti Antidopingusse, alaliitu, olümpiakomiteesse või minu pärast kas või mõne ajalehe toimetusse. Iga vihje loeb. Ka anonüümne. Ja nagu armastas öelda minu esimene klassijuhataja: asjast rääkimine pole kaebamine. 

Kes teab, aga vaikib, on automaatselt kaasosaline. Isegi juhul kui ta pole otseselt asjaga seotud. Järelikult too vaikija aktsepteerib petturlust ja on ise ka hingelt suli. Hämarad teod jäävad kaudselt ka tema südametunnistusele. Eks elagu siis selle koormaga.

Mida rohkem inimesi on huvitatud tõest ja aususest, seda suurem on puhastumise tõenäosus. Loogiline. Kusjuures teised sportlased ja treenerid peaksid olema kõige aktiivsemad dopingukütid, sest nemad saavad ju kõige otsesemalt petta. 

Ühesõnaga, dopinguvastane võitlus peaks olema kogu spordirahva ühine, mitte kitsa seltskonna ülesanne. See on parim viis süsteemse(te)le pettus(t)ele jälile jõudmiseks. Küsimus on tahtmises.

Mis puudutab konkreetselt Mati Alaveri kaasust, siis nüüd on suusatajatel viimane aeg Piret Niglasest õppust võtta ja oma lugudega lagedale tulla. Enam pole mingit põhjust karta naerualuseks jäämist. Vastupidi, see oleks teene kõigile ausatele spordiga seotud inimestele.