ÕHTULEHE ÜMARLAUD | Häbiposti sattunud Veerpalud tulistasid endale jalga (90)

1. Kas dopingu tarvitamine tuleks Eestis kriminaliseerida?

MT: Emotsiooni pealt on lihtne öelda „jah”, aga mina, juurakauge inimene, läheneksin asjale umbes nii:

Kui sportlane tarvitab dopingut, aga ei saavuta tänu sellele endiselt mitte midagi märkimisväärset ega teeni seega ka ebaausat rahalist kasu, siis ei tundu ühestki otsast loogiline ega proportsionaalne ristida ta kriminaaliks.

Pealegi ei tee ta keelatud ainete tarvitamisega kellelegi kahju peale iseenda. Viina joomine või suitsetamine pole ju ka kriminaalne tegevus.

Hoopis teise mõõtme võtab dopingu tarvitamine siis, kui tänu sellele teenitakse suur hulk tulu (auhinnarahad, riiklikud preemiad jne). Sellisteks juhtumiteks oleks küll tarvis õiguslikke hoobasid, mille abil inimene vastutusele võtta, sest tekitatud on reaalne varaline kahju.

Dopingukuubiku kõige kriminaalsem tahk on see, mis jääb sportlasest ehk lõpptarbijast ülespoole. Pean silmas kõikvõimalikke vahendajaid ja niiditõmbajaid. Vaat nendel inimestel ei tohiks küll kriminaalvastutusest pääsu olla, sest dopinguäri on ilmselgel ebaseadusliku tulu allikas. Võrdleksin seda narkoäriga. Ka selle nurga alt, et lihtne tarbimine näib pigem väär- kui kuritegu.

PS! Kõige tähtsam on see, et dopingutarvitajad ei langeks seaduse silmis iial võrdsele või – hoidku jumal selle eest! – madalamale pulgale mõrvaritest, vägistajatest, peksjatest, röövlitest jms tegelastest.

DT: Keelatud ainete kasutamine tuleks kindlasti kriminaliseerida. Elu näitab, et praegused karistused pole piisavad, ikka leidub sportlasi ja treenerid, kes üritavad oma eesmärke saavutada dopingu abil. Kui inimest ähvardab reaalne vangistus, ei teki nii suurt ahvatlust astuda valele teele.

Samas pole üksi seadus imevits, mis kõrvaldab kõik probleemid. Valemängijad olid olemas juba varem, on nüüd ja neid ilmub areenile ka tulevikus. Saaks võistluse võitja vaid loorberipärja, ei peaks selle teemaga üldse tegelema. 

HL: Nii ja naa. Kui dopingut tarvitab väiksem kala, kes võistleb ainult kodusel areenil või rahvusvaheliselt on suurest mängust utreerides öeldes sama kaugel kui Maa Päikesest, pole dopingu kasutamise eest kriminaalkaristuse saamine minu arust mõistlik. Mingit mainimisväärt kahju dopingu tarvitamisega ju ei tehta, ainsaks kannatajaks võib olla valemängur ise.

Küll on lugu hoopis teine nende suhtes, kes võidavad dopingu abiga medaleid või on maailma koorekihile väga lähedal. Sel tekitab dopingu kasutamine tekitada teistele (loe: konkurentidele) selget (rahalist) kahju ning tegemist on sulaselge pettusega. 

2. Kas Veerpalud oleksid saanud oma mainet natukenegi päästa, kui nad poleks urgu pugenud? Praegu tundub, et see perenimi ja doping saavad endale igaveseks võrdlusmärgi...

DT: Usun, et kiire selgituste jagamine oleks neile kasuks tulnud. Veerpalude avalikku selgitust ootavad paljud siiani. Nende motiive on keeruline mõista. Küllap saab perepea Andrus ka ise aru, et praeguses olukorras enam väga häid lahendusi pole.

Ometi olen kindel, et Eestis leidub tuhandeid inimesi, kes suhtuvad sellesse perekonda endiselt mõistvalt. Seda näitavad erinevad postitused sotsiaalmeedias, kus jääb pahatihti kõlama arvamus, et kõik teevad... Tegelikult on tekkinud ohtlik suundumus - igasuguseid pahategusid üritatakse mõista, karistused ei toimi.

HL: Muidugi. Kärmelt dopingu tarvitamist avalikult tunnistanud Karel Tammjärv on suurepäraseks näiteks, kuidas kiire reageerimine võib osutuda suurepäraseks sammuks. Muidugi, ega Tammjärv pole mingi kangelane ning valemänguri haisev silt jääb talle alatiseks külge, aga kindlasti pole ta selline põlualune kui seda on Veerpalud. 

Veerpalud on alati tundunud inimestena, kes pole just kõige jutukamad. See on täiesti mõistetav, inimnatuure on erinevaid. Aga selgitusi tahavad kuulda nii Andruse olümpiamedalitele kaasa elanud fännid kui ka spordijuhid. Ei taha meediaga suhelda? Olgu. Ent vähemalt võiks EOK-le ja suusaliidule anda teada rohkemat, kui et "ma olen valmis suhtlema, aga mitte praegu". Hetkeseisu vaadates teab ilmselt vaid Jumal, kas "praegu" kunagi ka kätte jõuab...

MT: Jah, kindlasti. Me ju nägime-kuulsime, kuidas suhtuti Karel Tammjärve ja Algo Kärbi ülestunnistustesse (kes ei tea, siis kostus ka palju positiivseid arvamusi stiilis „vähemalt jagus meestel selgroogu”).

Hoolimata sellest, et kõike Mati Alaveriga seonduvat kommenteeriti äärmiselt napisõnaliselt, oli avalikkusega suhtlemine meeste endi maine koha pealt ainuõige samm. Julgen öelda, et Tammjärve ja Kärbi enda elu muutus pärast rääkimist hoobilt kergemaks, sest nad ei pea 24/7 ajakirjanikega luurekat mängima.

Väga okei olnuks seegi, kui Veerpalud võtnuks päev-kaks julguse kogumiseks (inimtüübid on tõesti erinevad) ja siis endast märku andnud. Praeguse käitumise puhul on kaks lihtsat varianti: a) neid ei huvita, et iga lisanduv vaikitud päev ainult kahjustab nende mainet; b) nad ei adu seda. Viimast varianti ei pea ma eriti usutavaks.

3. Austria dopinguvastase võitluse tähtsad ninad ütlesid nädala alguses, et keelatud ainetega seotu võiks olla kõikides riikides seadustega võrdselt reguleeritud. Kas nõustud?

HL: Kas just võrdselt, küll aga vähemalt sarnaselt. Doping pole miski, millesse tuleks suhtuda kergekäeliselt. Tarvitajad, vahendajad ja muud asjaosalised peavad saama karistatud karmimalt, et puhaste sportlaste osakaal suureneks ning dopingu kasutamine muutuks veelgi ohtlikumaks. Petturlust pole spordist võimalik välja juurida, valemängijaid leidub alati.

Austerlaste sõnum maailmale on küll teoreetiliselt väga õige, samas on seda ilmselt tohutult keeruline ja võib-olla isegi võimatu teoks teha. Ent abiks oleks seegi, kui tänu Seefeldi skandaalile tuleb juurde riike, kes dopinguga tegelemist tõsisemalt võtavad.

MT: Ei, sest see on iga riigi enda asi, millised on tema seadused. Olen küll juuras väga nõrk, aga pole kuulnud, et mingi võrdsusprintsiip kehtiks näiteks narko- või mõne muu kuriteo liigi vallas.

DT: Euroopa Liidu piires, tegelikult kogu maailmas peaks käima sarnane dopinguvastane võitlus. Paljudes valdkondades on Eesti täitnud niinimetatud Brüsseli direktiive liigagi usinalt, ent võitlus spordi valemängijatega on jäänud tagaplaanile. Piltlikult öeldes on Euroopas tekkinud olukord, et ühe suure paja erinevates servades valmistatakse erinevaid toite. Lõpptulemus on lurr, mis ei maitse kellelegi.