Spordivaria

OTT KIIVIKAS: kui sa pole sotsiaalmeedias aktiivne, pole ka raha (18)

Jarmo Jagomägi, 15. märts 2019, 20:00
SIHT SILME EES: Ott Kiivikas tähistab tänavu oma 42. sünnipäeva, kuid sporditegemisest ei kipu ta endiselt väsima.Foto: Tiina Kõrtsini
Aastakümneid lavasid kulutanud Eesti esikulturist Ott Kiivikas (41) on end leidnud uuest olukorrast. Paarikümneaastase pausi järel ei osale ta ainsalgi võistlusel! See aga ei tähenda, et teda enam muskleid punnitamas ei näe – vastupidi, töö käib veelgi suuremate lihaste kallal.

Nimelt otsustas jõumees eelmise hooaja lõpus, et amatööride seas on 25 aastaga unistused täidetud ning aeg on jõudnud profiliiga kätte. Et uues maailmas [keelatud aineteta] läbi lüüa, tuleb kõvasti lihasmassi kasvatada. Kaalu tõstmisega Kiivikas sel aastal tegelebki.

Samal teemal

„Tundsin, et keha on 25 aastat ringi rallimisest väsinud. Pidevalt toitainete defitsiidis olemine pole kehale kerge. Kui inimene saab süüa, mida tahab, siis on raskeid treeninguid võib-olla isegi kergem taluda. Aga kui sunnid pidevalt oma organismi reservide arvelt toimetama, siis varem või hiljem ütleb keha: „Kuule, kutt, lõpeta see pull ära.“ Praegu naudin, et saan lihtsalt trennis käia ja süüa rohkem kaloreid,“ jutustab kogenud spordimees.

Praegu treenib Kiivikas neli korda nädalas. „Pole väga palju, ütlen ausalt. Aga see on piisav, ülesehitavas faasis normaalne. Öeldakse, et iga kümnend edasi tähendab ühte lisataastumispäeva. 20 aastat tagasi polnud kuus korda nädalas treenida mingisugune probleem,“ arutleb ta ning lisab, et viimaste aastate võistluskaalust 85 kilost on aastaga tarvis jõuda veidi enam kui 100-le. Veebruari lõpuks oli kaal juba 94–95 kilo.

See aga ei tähenda burgereid ja koolajooki. „Käin endiselt oma toidukotiga ringi. Kui ei taha liiga rasvaseks muutuda, peab olema juurdevõtmiseks plaan, nagu ka allavõtmiseks. Enamik hakkab kaalu umbes taga ajama. Võiksin 100 kilo saada ka palju kiiremini, aga füsioloogiliselt on lihaste ülesehitamine aeglane protsess,“ tõdeb Kiivikas.

Lisaks uutele väljakutsetele isiklikus spordikarjääris uuris Õhtuleht armastatud atleedilt ka muude põnevate teemade kohta.

Kiivika viimane võistlus amatööride klassis ei jätnud teda tühjade kätega. Foto: Robin Roots

Kui sind pole sotsiaalmeedias, pole sind olemas

Kuigi Kiivikas on kulturismiga tegelnud sisuliselt terve elu, tunnistab ta, et ainuüksi fitnessiga elavad ära vaid üksikud sportlased.

„Arvan, et igal profiliiga alal elatab ainult kõige tugevam end vaid võistlemisega ära. Seal leidub seltsimehi, kes võidavad aastas kümme profiturniiri. Võidu eest pistetakse taskusse umbes 2000–10 000 eurot,“ selgitab ta.

Aga miks siis paljud, eesotsas Kiivika endaga, fitnessi ja kulturismiga tegelevad? „See on eneseväljenduse viis,“ alustab kulturist. „Eks paljud on juba enne lavale minemist trenni teinud ja seda nautinud. Vaieldamatult on pluss, et need inimesed näevad igapäevaelus suhteliselt atraktiivsed välja, sest nad hoolitsevad oma keha eest.“

Paradoksaalsel kombel on selles spordis nõnda, et head tulemused ei pruugi kindlustada materiaalset heaolu. Kui sind pole sotsiaalmeedias, pole sind olemas!

„Varem oli väga lihtne: olid hea sportlane, aga kedagi ei huvitanud, mida sa vabal ajal teed. Nüüd on nii, et võid olla väga hea sportlane, aga kui sa pole sotsiaalmeedias ja sind kuhugi ei kutsuta… Ega sa väga toetajatele ka korda lähe. Täiesti kehvade tulemustega atleet, kes on sotsiaalmeedias aktiivne ja keda jälgitakse, võib saada sponsorrahasid märgatavalt rohkem,“ märgib Kiivikas ning lisab, et paljud fitness-sportlased on jõusaalieluga ühel või teisel kombel seotud ning see võimaldab ka oma lemmikvaldkonnas äraelamist. Teine variant on treenitud keha reklaamitulude tarbeks ära kasutada.

„Vaatan isegi, et paljud firmad tahavad koostööd teha ja toetavad sellepärast, et olen sotsiaalmeedias aktiivne. Vaatamata oma vanusele olen läinud ajastuga kaasa, mul on suhteliselt palju jälgijaid,“ tunnistab Kiivikas.

Jõusaalid hoiavad valest kohast kokku

Viimase paarikümne aastaga on fitnessi populaarsus meeletult kasvanud nii tõsiste tegijate kui ka harrastajate seas. Seda tõestavad ka pidevalt avatavad uued jõusaalid.

„Mingil ajal olime registreeritud harrastajate arvult Eesti neljas spordiala, tegijaid oli rohkem kui korvpallis,“ ütleb Kiivikas. „Võistlevaid, litsentsi omavaid sportlasi on umbes paarsada. Aastate lõikes on see erinev, viimase nelja-viie aasta jooksul on laval käinud umbes 500 inimest. 15–20 aastat tagasi oli see arv umbes 50.“

Kogenud sportlane ja treener teab, milles on probleem. „Abi kättesaadavus on spordiklubides olemas, aga mis kujul? Meil puudub valvetreener. See on üks, mille pealt kokku hoitakse, kuigi ei peaks,“ arvab Kiivikas.

„Kunagi oli ta olemas. Tema ülesanne oli käia jõusaalis ringi ja õpetada abivajajaid. Ta polnud ühe inimese kinni makstud personaaltreener. Olen isegi seda tööd teinud. Näiteks kolm tundi päevas käisin saalis ringi ja harisin rahvast. Inimesed olid väga tänulikud. Aga selgelt on see klubile lisakulu.“

Ta lisab: „Avatakse klubid, aga seal käiakse ise toimetamas. Tänapäeval saab juba 15 euroga kuupääsme, selle eest keegi mingisugust õpetust ei jaga. See on probleem. Olgu pigem kümme eurot kallim ja keegi näitab ette.“

Fitness-sportlased näitavad eeskuju

Tänu aastakümnetega kogunenud pagasile on Kiivikas Maarjamaa üks tunnustatumaid nõustajad nii treeningu, toitumise kui ka taastumise alal. Kogenud tegija sõnul on paljudel teistel aladel fitnessist nii mõndagi õppida.

„Käin palju muid spordialasid koolitamas ja õpetamas, mida tähendab distsipliin ja sportlaseks olemine. Ütlen ausalt, kuni profisportlasteni välja hakkan rääkima sellist juttu, mida ütlen [fitnessis] algajate treeningurühmale. Need on inimesed, kes on osalenud või valmistuvad olümpiamängudeks. Pean neile rääkima asju, mis fitnessi-maailmas on iseenesestmõistetavad,“ avaldab Kiivikas jahmatava fakti.

Musklimees lisab: „Kui võrdlen, siis fitnessiga tegelejad on oma tegemistes palju professionaalsemad kui enamik Eesti sportlasi. Ma ei mõtle seda välja. Puutun pidevalt kokku eri spordialadega. Olen süvenenud nende igapäevarežiimi, alustades unest, lõpetades toitumise ja taastumisega. Need teadmised on enamikul aladel puudu. Enamik teeb trenni, aga mitte taastavaid protseduure. Nad ei mõtle, et toit ja uni on kaks kõige lihtsamat taastumisvahendit. Väikestel asjadel on palju suurem roll kui ette kujutatakse.“

Ott Kiivikas toob tervisliku toitumise tavakodanikule lähemale.  Foto: Ott Kiivikas/Facebook

Eestlaste elu läheb järjest lihtsamaks

Tervislikust toitumisest räägitakse tänapäeval üha rohkem. Tähtis samm on selles suunas astutud ka Eestis, teerajajaks on Kiivikas.

Paar aastat tagasi pani ta koostöös Valioga aluse tervislikele jogurtitele ja kohupiimadele. Praeguseks on tal oma firma, mis esialgu on turule toonud tervislikud salatid, kohe-kohe võib poelettidelt leida täisteravrappe ja võileibu. Arenguruumi on veel kuhjaga – kogenud kulturist kinnitab, et kaugel pole ajad, kui saame nautida valmiskujul ja patuvabalt korralikku õhtu- ja lõunasööki.

„Mõte on muuta toit, mida ise valmistan ja toitumisloengutel tutvustan, kergesti kättesaadavaks. Ma üldiselt süüa ei osta, teen ise. Keskmisel inimesel sellist motivatsiooni pole,“ sõnab Kiivikas. „Praegu võib kõike endale uksest ja aknast sisse tellida, aga tihti ei tajuta, kui suur on energeetiline kulu ja kui palju võib tagasi süüa. Aitan justkui sotsiaalset probleemi lahendada.“

Eesti esikulturisti eeskujul on tervislikuma suuna võtnud nii mõnedki teised. „Inimesed on teadlikumad. Valgu tarbimine ja vähem suhkrumagusate toodete trend on olnud juba ammu. Aga Eestisse tuleb Põhjamaadest kõik väikese viivitusega. Tõenäoliselt on fitness-kultuuri areng trendilooja. See levib ka tavamassidesse. Kui tahetakse midagi oma keha juures muuta, tuleb toituda nagu fitnessiinimesed,“ resümeerib Kiivikas. 

Õhtulehe spordisaade „Tugitoolis sportlane“ on eetris igal reedel ning seda saab kuulata endale sobival ajal SoundCloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee