Eesti atleedid võivad tulevikus tuge saada riiklikult lohutajalt või sportlikult pihiisalt (7)

Mäsu üle on kolme nädala jooksul juurelnud ilmselt iga eestlane ning kõikvõimalikud ametiasutused. Nii Eesti olümpiakomitee (EOK), kultuuriministeerium kui ka Eesti Antidopingu sihtasutus. Vahepeal eraldi, vahepeal koos. Ühel hiljutisel koosviibimisel käidi välja uitmõte, mis hakkas osalejatele aga järjest rohkem meeldima.

Nimelt leiti, et võiks eksisteerida riiklik institutsioon või inimene, kelle poole sportlane oma murega pöörduda saaks. Kuna idee on veel värske ning üldsegi mitte kindel, siis on lahtiseid otsi kamaluga. Nuputati, et selline ametipost võiks kanda nime spordikaplan. Samas on siin religiooniviide ning kehakultuurlasi aitav õilishing peaks arutajate arvates olema ilmalik, mitte vaimulik. 

Õhtulehega vesteldes kasutati potentsiaalse tulevase ameti kohta ka väljendeid nagu riiklik lohutaja või sportlik pihiisa. Nimi meest ei riku, reaalsuses oleks ilmselt tegu spordipsühholoogiga. See haru on Eestis viimastel aastatel jõudsalt arenenud ning 10 aasta pärast peaks Maarjamaal olema umbes 30 spordipsühholoogi.

„Leidsime, et kuskil süsteemis on puudu toetav, lohutav, mõistev, nõustav ja psüühikatuge pakkuv institutsioon, kelleks kindlasti ei saa olla EOK, alaliit või Antidoping,“ räägiti Õhtulehele. „See on natuke poolnaljakas mõte, aga sel on sügav sisu taga.“

Samuti on arutletud selle üle, et lisaks ennetamisele võiks amet aidata ka neid, kes on juba hammasrataste vahele kistud. Ehk kui nn riiklik spordilohutaja oleks juba praegu olemas, võiksid sealt abi otsida ka näiteks dopinguskandaali segatud suusatajad Karel Tammjärv, Algo Kärp ja Andreas Veerpalu.