ÕHTULEHE ÜMARLAUD | Hurraa, Kelly Sildaru! Dopingule kõlab vali „buu“ (5)

1. Mis on sinu jaoks olnud veel käimasoleva hooaja kõige rõõmustavam sündmus?

KJ: Ilma kahtluseta Kelly Sildaru tagasitulek suurde sporti. Kõikide X-mängude ning MM-medalite valguses tundub uskumatu mõelda, et kõigest pool aastat tagasi taastus meie värskeim ilmameister veel ränkraskest põlvevigastusest, mis muuhulgas nurjas tema jaoks ka Pyeongchangi taliolümpia.

Sealjuures ei naasnud Kelly mitte lihtsalt suuskadele, vaid püsib pargisõidus jätkuvalt alistamatuna. Säärane imeline naasmine oli ootamatu ka paljude ala ekspertide jaoks. Tagantjärele tarkusena tuleb nentida, et isa Tõnis Sildaru otsus olümpia ohverdada ning tütre taastusraviga mitte kiirustada, oli 100% õige. 

DT: Kõige rõõmustavam sündmus on Kelly Sildaru vinge tagasitulek. Pärast tema vigastust kirjutasin ühes kommentaaris, et piiga naaseb võistluskarussellile tugevamana kui varem. See oli mu soovunelm, tegelikult ootasin hooaega kerge ärevusega.

Noor inimene taastub traumadest üldiselt hästi, ent alati püsib oht, et kõik ei suju nii nagu sportlane ja arstid loodavad. Kellyl oli hooaja vältel terviseprobleeme, aga tema tulemused kujunesid oodatust vägevamateks. Kelly saavutusi on rahvusvahelise mõõdupuu järgi väärikalt hinnatud - mainekas USA spordiakadeemia on ta kaks kuud järjest parimaks sportlaseks valinud.

KT: Laskesuusatamise MM. Eestlased jõuavad üha enam tasemele, kus neile kaasaelamine pakub järgmisel tasandil emotsiooni. Teleülekannete alguses tekib põnevus, sest on üsna selge, et hea õnnestumise korral võivad meie sportlased päris kõrgele jõuda. Jah, me ei räägi täielikust maailma tipust, kuid kindlasti ei ole enam teemaks ka 60. kohad. 

Laskesuusatamine oli ka kõige üldisemas plaanis tänavuse sporditalve pärl. Suurt rolli mängivad siinkohal muidugi ETV otseülekanded. Isegi, kui eestlased ei võistle, siis seda kõike on lihtsalt lust vaadata. Hea hooaeg nii sportlastelt kui ka rahvusringhäälingult!

2. Mis aga kõige negatiivsem?

DT: Kõige negatiivsema sündmuse märkamiseks pole vaja kasutada kahurväelaste binoklit. Kahjuks raputas murdmaasuusatamist dopinguskandaal, millesse on segatud mitu eestlast. Karel Tammjärv, Algo Kärp ja Andreas Veerpalu on tunnistanud veredopingu kasutamist.

Sisimas on tunne, et neil on midagi olulist veel rääkimata. Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu rolli selles hämaras loos alles täpsustatakse. Mind ei lohuta kuidagi teadmine, et keelatud ainete kasutamisega on vahele jäänud ka teiste riikide sportlased.

KT: Loogiliselt võttes peaks ilmselt hüüdma: „doping!“ Kui aga mõelda veidi ajas tagasi, olid sügisel ühed meie suuremad lootused seotud Kristjan Ilvesega.

Järgnenud ebaõnne jada võttis üsna nõutuks. Kõigepealt tõrkus ta hüppemäel, siis kadus jaks suusarajal. Aasta lõppes sootuks haiglas tilgutite all. Seefeldi MMiks oli mingil tasemel vorm taastatud, kuid seal juhtus suusamäel õnnetu kukkumine ja käevigastus.

Ilvese enda tsitaat hooaja lõpus võttis toimunu konkreetselt kokku: „See oli meeletu iseloomu kasvatamise hooaeg. Maksahaake tuli paremalt ja vasakult.“

KJ: Doping. Teema, millest on kirjutatud juba peaaegu kolm nädalat ning millest kirjutatakse ka veel tükk aega edasi. Edasised kommentaarid puuduvad. 

3. Murdmaasuusatamist on tabanud dopinguskandaal, lisaks on ala mitmelt poolt – eeskätt laskesuusatajatelt – saanud verbaalseid maksahaake. On selge, et ala tervis pole kõige paremas korras. Parafraseerides Donald Trumpi, siis mida tuleks teha, et murdmaasuusatamine taas vägev oleks?

KJ: Kardan, et see rong on juba läinud. Ning seda mitte isegi dopinguskandaali tõttu. Tänapäeva üha kiirenevas ühiskonnas pole kellelgi seda aega, et eraldistardist 15 km suusanühkimist jälgida. Veelgi enam siis maratonidistantsi. Võib ju taguda trummi, et just 50 km tšempion on ülim suusakuningas ning nii võib ka olla, kuid katsu sa 16aastasele noorele selgeks teha, miks on tarvis 2,5 tundi just suusatamist vaadata. Palju vingem on kolm minutit Kelly trikke vaadata ning emotsioon kohe kätte saada. 

Kui võtta aga laskesuusatamine, siis ega sealgi jälgita ala suusarajal toimuva pärast. Inimesed närivad küüsi ning hoiavad hinge kinni ikkagi lasketiirudes. Ning kui tänavuse MK-sarja ülivõimas liider Johannes Thingnes Bö MMil tõepoolest viimasest tiirust viiest null (!) laseb. Siis see ongi see draama, mida laskesuusatamine võrreldes murdmaasuusatamisega pakub.

Ainus, mis murdmaasuusatamist päästa võiks oleks meeletu alasisene konkurents. Kuid kui vaadata, et ka seal kipub asi pigem maavõistluseks minema - meeste seas Norra-Venemaa duell ning naiste seas Norra-Rootsi siseasi - on ka seda hetkel raske näha. 

DT: Murdmaasuusatamises on kahe kümnendi jooksul tehtud üsna palju muudatusi. Minu meelest olid mitmed üdini valed. Eriti ebahuvitavad, et mitte öelda surmigavad, on ühisstardist sõidud. Mina hakkasin suusatamist tõsisemalt jälgima 1978. aasta Lahti MMi ajal.

Olen kogu aeg nautinud eraldistardist sõitude põnevust ja arvan, et neid peaks võistluste kavadesse üha rohkem tagasi tooma. Samuti tuleks katsetada supersprinti, mille maksimaalne pikkus oleks 500 meetrit. Praegune sprint ei vasta kuidagi oma nimele. Kergejõustiku põhjal on see keskmaadistants.

KT: Ümmargusele küsimusele tuleb ümmargune vastus. Maailma mõistes pole ala tervis läinud ei paremaks ega halvemaks. Dopinguskandaalid tulevad ja lähevad ning vaevalt sellest kunagi pääsu on. Tundub, et kõigis suurtes suusamaades kasvab peale uus põlvkond ja rahva huvi püsib. Petuskeemid unustatakse ja rõõmu tuntakse uute võitude üle.

Kui aga mõelda murdmaasuusatamise seisu peale Eesti vaatevinklist, siis siin on selge kriis. Tuletame meelde, et eelmise aasta olümpiamängude meeste teatenelikust kasutas veredopingut koguni kolm eestlast! Järelkasv on aga hõre. Kuidas edasi? Kõigepealt peavad asjaosalised tegema omavahel läbipaistvat koostööd, et kõik saaks lahti räägitud ja n-ö välja ravitud. Kui õhku jääb küsimusi, on noortel väga ebamugav tippu rühkida. Kuidagi tuleb taastada ka sponsorite usk.

Olen kindel, et suusaarmastus saab siit riigist kaduda alles siis, kui lumi peaks kunagi lõplikult meie laiuskraadilt haihtuma. Noored tulevad niikuinii peale ja alaliidu murdmaaosakonna töö otsa ei lõppe. Kindlasti, nagu kõigil teistel spordialadelgi, tuleb eriti suure hoolega tegelda treenerite koolitamisega. Donald Trumpi pole õnneks vaja, tuleb lihtsalt oma asja mõnu ja entusiasmiga edasi ajada.