Arnas Velicka aitas Tartul Eesti-Läti liiga põhiturniiril kuuendaks tulla.Foto: Martin Ahven
Spordiblogi
24. märts 2019, 22:40

Ats Kuldkepp | Eesti-Läti liiga suur oht: lätlastel on liiga palju nõrku klubisid (5)

Eesti-Läti korvpalliliiga ajaloo esimene põhihooaeg lõppes kirglikult. Tartu ja Jurmala ning Pärnu ja Tallinna Kalev/TLÜ heitlused pakkusid sisuliselt kõike, mida korvpallil anda on. Olgu tasemega, kuidas on, rohkem draamat on raske stsenaariumisse sisse kirjutada.

Võtame näiteks laupäeval Lätis peetud Jurmala ja Tartu matši. Tartlaste vaimne liider Julius Kazakauskas saab 3.40 enne lõppu näitlemise eest tehnilise vea ja langeb vigadega pingile. Jurmala kasutab olukorra ära ja läheb viie punktiga ette. Kogenematu Tartu on murdumise äärel, aga imekombel suudetakse külma pead säilitada ja järgi tulla.

34 sekundit enne lõppu otsustab Tartu 19aastane mängujuht Arnas Velicka, et hea mõte oleks nurgast üle Jurmala mehe käe kolmene teele saata. Sees! Hiljem selgub, et tegu on võiduviskega. Täpseid samasuguseid „hulle“ oli ta sel hooajal kümnete kaupa mööda ladunud.

Põnevaid palakesi leiaks veelgi, aga suures plaanis ei maksa need midagi. Eesti-Läti liiga kohal on palju küsimärke. Keskendume esmalt lühidalt lätlastele ja turniirisüsteemile, Eesti klubide seisu jaoks oleks vaja eraldi kommentaari.

Keskmike seas pakkusid meie omadele tõsist konkurentsi vaid Ogre ja Jurmala. Mõnes mõttes tore, et Eesti tiimid suutsid kaheksast veerandfinaalikohast viis endale haarata, aga sarja jätkusuutlikkuse huvides peaksid Läti tagumised taset tõstma.

Läti Ülikool panustab nooremapoolsetele ja keskpärastele lätlastele. Õnneks on võistkonna tase piisav, et heal päeval Tartute ja Pärnutega võrdselt mängida. Liepaja ja Valmiera klubidel on rahaliselt keerulised ajad, hooaja eel oli pikalt õhus võimalus, et Valmiera esindust Eesti-Läti liigas ei näegi. Raske näha, et neil midagi oluliselt paremaks läheks.

Aastaid Läti liigas medalite eest heidelnud Jekabpils taandus noortetiimiks, kuhu lisati Valga poolehoidjatele tuttav Jurijs Aleksejevs ja paar odavat leegionäri. Tegemist oli „kodutu mehe Tartuga“, kellega mängimine ei andnud midagi juurde.

Mõne nimetatud võistkonna kadumine tooks aga kaasa omamoodi probleeme. Juba tänavusel hooajal oli ainult Eesti-Läti liigas kaasa teinud satside mängugraafik kahetsusväärselt hõre. Valga-Valka jaoks on näiteks hooaeg läbi, nad piirdusid 28 kohtumisega. Seda arvu tuleks tõsta, aga häid lahendusi pole.

Neli ringi (iga vastasega kaks mängu kodus, kaks võõrsil) oleks liiga palju, kolme ringi puhul tekiks ebavõrdne kalender. Üks võimalus oleks teha kaheringiline põhiturniir ning siis tugevamad ja nõrgemad vahegruppidena lahku lüüa. Kahjuks on tegemist üsna segase süsteemiga ja seda tuleks kaaluda alles siis, kui klubisid jääb alles 14 või vähem.

Kui ametnikud tahavad, et rahvast rohkem saali tuleks, tuleb võistlussüsteem hoida võimalikult lihtsana. Loomulikult on kõige tähtsam, et klubid pakuksid head vaatemängu, aga detaile ei tohi unustada. Samuti võiks matše rohkem hajutada. Kellele on kasulik, et laupäeviti käivad samal ajal neli mängu korraga? Võib-olla ainult jalgpalliliidule.