Rallisõitja Karl Kruuda teekond maamiinide vahelt WRC uksepakuni (1)

Kui üldjuhul teevad Eesti rallimehed MM-debüüdi Soomes või Rootsis, siis Kruuda sai oma tuleristsed Jordaanias JWRC-klassis kihutades. Mõistagi erineb Lähis-Ida riigi liikluskultuur täielikult Maarjamaal nähtavast, mistõttu oli harjumist küll ja veel.

Kuna Jordaania ja naaberriik Iisrael pole parimates suhetes, kontrolliti juba lennujaamas autot põhjapeeglitega, et kusagil ebameeldivat üllatuspommi poleks. Tavapärasest tähelepanelikum tasus olla ka autoroolis. Näiteks ringteedel sõites oli eesõigus hoopiski pealesõitvatel masinatel. Ning kõrbes liigeldes oli lihtne õigest teeotsast mööda sõita, kuna seda, kus tee lõppes ning kõrb algas, teadis vaid vanajumal isiklikult.

Enne ralli pikimat, Jordaania ja Iisraeli piiril kulgenud katset pidasid korraldajad osalejatele pika epistli. „Öeldi, et ärge katsel väga kaugele välja pange. Võite sattuda valele poole piiri ja seal on maamiinid. Ei tekitanud just väga head tunnet,“ tunnistab Suzuki Switfi roolinud eestlane.

Aasta hiljem sai Kruuda samal rallil kihutada juba kraadi võrra kangemas, SWRC-klassis (praegune WRC2). Škoda Fabiaga kõrbekilomeetreid mõõtes õnnestus eestlasel teiseks tulla ning tol hetkel tõusis ta sellega läbi aegade noorimaks WRC-poodiumile kerkinud meheks, olles 18 aastat, 3 kuud ning 16 päeva vana. Praeguseks kuulub see rekord juba Kalle Rovanperäle, kes oli tunamullusel Austraalia rallil (ainsa võistlejana ning restart-süsteemis lõpetanuna) WRC2-klassis võites 17 aasta, 1 kuu ja 18 p vanune.

Tiitel, mis ei pakkunud lohutust

Kuigi praeguseks on Kruuda olude sunnil aktiivse (tipptasemel) võidukihutamisega lõpparve teinud, saab ta alati öelda, et jõudis maailma 20 parima rallimehe sekka. Eestlase edukaim hooaeg oli kahtlemata 2014. aasta, kust pärinevad ka tema mõlemad WRC2 etapivõitud (Rootsist ning Soomest). Meie põhjanaabrite juures jagas Kruuda poodiumi Ott Tänakuga, kes tuli samas klassis kolmandaks.

Neid vingeid saavutusi saadab Kruuda jaoks üks suur aga. Nimelt oli tal hooaja lõpus võimalus tõusta pjedestaali kõrgeimale astmele ka MM-sarja kokkuvõttes. Poleks Hispaanias vaid seda õnnetut väljasõitu olnud.

„Olin seal kõige kiirem, aga pidurdasin ühes kohas liiga vähe ning lõpetasin kraavis. Kaevasin ennast sealt 22 minutit välja ja lõpuks kaotasin ralli 21 minutiga,“ meenutab Kruuda valusat hetke. Noppinuks eestlane sealt maksimaalsed punktid, oleks ta viimasel rallil tiitlis kinni olnud.

Väikest, või õigemini pea olematut lohutust, pakub samal aastal saadud Soome meistrivõistluste esikoht. Kui Eestis pole Kruuda kunagi tšempioniks tulnud, siis põhjanaabrite juures tal see õnnestus, olles siiamaani ainus välismaalane, kes on nende koduõuel seda suutnud (Kaspar Koitla tegi samal aastal nõrgemas klassis sama – toim).

2015. aastaks õnnestus Kruudal ikkagi Citroëni meeskonnaga leping sõlmida, mis garanteerinuks talle hooaja kaheks viimaseks etapiks koha ka WRC-masina roolis, kuid kuna suvel ei suutnud eestlased enam oma lepingutingimusi täita, siis sinna too võimalus ka jäi. Ning sellest on Kruudal mõistagi kahju. Oli ta ju juba WRC-sarja ukse peal või isegi sellest läbi.

Kuidas saada Ott Tänakuks?

Kui sirguva ilmakodaniku südames küpseb soov saada järgmiseks Anett Kontaveidiks, on valem lihtne. Lapsevanemal tasub mudilasele lihtsalt reket osta, ta tennisetrenni saata ning algus ongi tehtud. Kellysildarulikku hüppeoskust saab samuti talvisel koolivaheajal harjutada. Aga kust alustada, kui on soov saada järgmiseks Ott Tänakuks?

„Ma ei tea, kas ma tohiks sellele küsimusele vastata,“ sõnab Karl Kruuda muheldes. „Omad variandid on ju olemas. Mina veetsin lapsepõlves palju aega maal Põlvas ning seal oma vanaema Citroën Berlingo pirukaga sõitma õppisingi. Põllu peal, edasi-tagasi kihutades.“

Õnneks on praeguseks olemas paremaid variante. Näiteks korraldab Kuldar Siku isa Johannes noorteprogrammi Zebra Cup, mille raames ka Kruuda 8–15aastaseid lapsi autoroolis juhendab.

Lisaks ei tasu endise pedaalitallaja sõnul karta tihti rallimaailmaga seostatavaid rahasummasid. Tippkonkurentsis võivad hinnalipikud tõepoolest pea pöörlema panna, kuid alustada saab käepärasemate vahenditega.

„Internetis on palju odava hinnaga autosid, mis on tänavakõlbmatud,“ toob Kruuda lihtsa näite. Harjutusväljakuks võib sealjuures sobida nii mahajäetud lennuväli kui ka siledam viljapõld. Eeldusel, et rallimine on talunikuga siiski kooskõlastatud.

Päris ära ei tasu unustada lapsevanema tähtsust. Ilma abita ei pruugi sõiduvahenditki õigesse kohta saada. „Päris nii ei saa, nagu jalgpallis, kus annad lapsele palli ja putsad ning ütled, et mine trenni. Mootorispordimaailm on ikkagi perekondlikum. Aga kes otsib, see leiab. Kõike saab elus teha täpselt nii, nagu soovid,“ lausub Kruuda.

Auto seadistamine kui alkoholi degusteerimine

Kui väliselt keerleb autorallimaailm vaid ümber pilootide, siis tegelikult on see täielik raketiteadus, kus rolli mängivad pisemadki mutrid ning inseneriteadmised. Võrdsed sõidumehed võidakse sealjuures teineteisest eraldada alles garaažis. 

„Auto seadistamine meenutab natukene alkoholi degusteerimist,“ toob Karl Kruuda huvitava paralleeli. „Sulle tuuakse pimedas pudelis mingi joogike ja valatakse klaasi. Sa nuusutad, maitsed ning siis pead ära arvama, mis see on. Rallis on samamoodi. Käid söömas ära ning kui tagasi tuled, on auto [tungraualt] alla lastud. 

Aga kui küsid mehaanikutelt, mis tegite, vastatakse „ma ei tea, mine sõida ja ütle, mis tegime“. Hiljem siis saad teada, et tagumine diferentsiaal vahetati ära, keerati paar amordiklikki juurde ja veel mitu asja...“

Õnnetus hüüab tulles?

Autoralli suurte kiirustega kaasneb paratamatult suur oht. Kui tihti sõitjad sellele mõtlevad, et kogu aeg kihutatakse pehmelt öeldes elu ja surma piiril?

„Sõitjatel on peas selline loll nupp, et kui kiivri pähe tõmbad, siis see läheb alla ning kogu muu maailm kaob lihtsalt ära,“ sõnab Karl Kruuda. „Kindlasti see mõte kusagil tagatoas peitub, aga mida rohkem sellele mõtled, seda suuremaks [avarii] tõenäosus läheb. Kui hakkad asju ette kartma, siis üldjuhul need ka tuksi lähevad.“

Eestlastele ei tule rallimaailma tumedat poolt mõistagi meelde tuletada, sest 2005. aastal lahkus traagilise väljasõidu tagajärjel siitilmast Markko Märtini omaaegne kaardilugeja Michael Park. Ka Kruuda ise on kompressioonmurdudega haiglas olnud ning pool aastat rallimaailmast eemal veetnud. Ometi leidis ta tee tagasi autorooli. 

„Naljakas öelda, aga mida kiiremini autosse tagasi saad, seda kiiremini ka üle saad,“ sõnab ta. „See, kui midagi katki läheb, on äärmiselt õnnetu juhus. Kui keegi kunagi katust pole pannud, siis kindlasti soovitan kuidagi ära proovida. Istud seal autos rihmadega kinni ning on tunne, et oled pesumasina trumlis. Mitte sina ei käi ümber auto, vaid auto käib ümber sinu. Jällegi, naljakas öelda, aga kui paugu ära paned, seisma jääd ning välja lähed... Siis käid ümber katkise auto ja mõtled, et tegelikult polnud ju üldse valus. Täitsa pehme lugu oli.“