Sõudmine

Seadust rikkuvad noored kipuvad Allar Rajaga jõudu katsuma (5)

Mart Treial, 2. aprill 2019, 22:45
KORRAVALVUR: Politseiharidusega tippsõudja Allar Raja sekkub julgelt, kui näeb kuskil seaduserikkumist.Foto: Tiina Kõrtsini
„Olen lõpetamise ees korralikku hirmu tundnud. Isegi ahastus on peale tulnud, et mis nüüd päriselt saab,“ räägib sõudmise olümpiapronks Allar Raja.

Ta on 35aastane, kahe lapse isa ja 11kordne tiitlivõistluste medalist (vt infokasti). Ometi valmistub ta koos meeskonnakaaslastega järjekordseks võistlushooajaks. Mis imevägi teda tippspordi juures hoiab?

„Hea küsimus,“ möönab Raja. „Aina rohkem küsin enda käest, miks ma jälle kangi tõstan. Miks higistan suusarajal? Või sõuan nii, et käed villis? Pärast Rio olümpiat oli osalt põhjus selles, et kogu meeskond jätkas.

Tundus, et trenni meeldis teha ja pingeid polnud. Suur unistus ja eesmärk, olümpiamedal, realiseerus. Kuidagi hakkas idee Tokio olümpiast sümpatiseerima. Kõige lihtsam on ütelda „aitab küll!“. 

Mina olen enda jaoks mõelnud kolm põhipõhjust, miks jätkata: kui on meeskond, kellega sõuda; tervis on korras; on tulemused, mis pakuvad rahuolu. Kui üks ära kukub, pole enam mõtet tippsporti teha.“

Vaikselt, aga kindlalt läheneb Raja teelahkmele, kus tuleb valida, kuhu suunas pärast sportlaskarjääri astuma hakata. Ta tunnistab, et on seni ristmikule jõudmist vältinud, sest pole veel leidnud tippspordile head alternatiivi.

„Fakt on see, et kui ei omanda väga tugevalt ühtki teist oskust, siis oled pärast tippsporti nagu gümnaasiumilõpetaja, alustad tööturul nullist,“ arutleb ta.

Valuvõtted ja kiviga näkku

Tõsi, Raja kohta need sõnad päriselt ei käi, sest ta on omandanud sisekaitseakadeemias politseihariduse ja sõudmise kõrvalt ka 0,2 või 0,5 kohaga erialast tööd teinud. Näiteks praegu juhib ja arendab ta poole kohaga politsei- ja piirivalveameti valmisoleku ja reageerimise büroos politseisporti.

„Liiga palju mune ma sinna korvi ei lao, kuigi mõned olen juba pannud. Politseitöö on üks võimalus, kui spordi lõpetan,“ ütleb Raja, kes enne seda töötas konvoipolitseinikuna.

Kuigi patrullpolitseinikuna püüdis ta pätte vaid koolipraktika raames, ei piirdu tema seiklused kaugeltki tolle ajaga. „Umbes aasta tagasi oli juhtum, kus nägin, et alaealised lõhuvad kooli kõrval pudeleid. Läksin neid korrale kutsuma,“ alustab Raja vägivaldse pöörde võtnud loo jutustamist.

„Kamp jooksis laiali, aga sain ühel tüübil kratist kinni. Ütlesin, et kas koristad üksi või kutsud sõbrad appi. Teised tulid tagasi ja väitsid, et nad ei räägi eesti keelt. Hakkasid manipuleerima. Oli aru saada, et nad kõik (neli-viis poissi – M. T.) oskavad eesti keelt. Jagelesime siis seal, kuniks kutsusin neile patrulli järele.

Kõlab naljakalt, et käisin 13aastaste poistega võitlemas, kuigi lõppkokkuvõttes nemad enam vahendeid ei valinud ja tuli kasutada jõudu. Hakati käsi väänama, üritati kaigastega lüüa ja kiviga saingi vastu nägu. Igaks juhuks käisin EMOs, kus kohtasin kaht noormeest, kes ütlesid, et neil õlg või käsi valutab, kuna hoidsin neid valuvõttega kinni. Tegelikult polnud neil häda midagi. Lõppkokkuvõttes kõik tunnistasid üles, et tegid jama ja palusid vabandust.“

Maadlusolukordi on Rajal ette tulnud ka Pärnu Kalevi sõudeklubi hoovis, kuhu noortekambad on tulnud end hästi tundma. Vahel treenerid lausa helistavad Rajale küsimusega, kus ta on.

„Nii mõnigi korralekutsutav tahab jõudu katsuda, et kes on kes. Õnneks on Pärnu patrullid päris hästi reageerinud, neil on koht teada. Siinkohal kutsun üles inimesi rohkem enda ümber märkama asju, mis ei ole ühiskonnas okei,“ lausub Pärnu Kalevi sõudeklubi mitteametlik korravalvur.

„Olen samamoodi noorest peast suitsu või napsu proovinud. Aga teadmisega, et kui jään vahele, saan karistada. Tänapäeval pole noortel ohutunnet, vaid on süüdimatuse tunne. Tahavad maadelda või hakkavad mingeid õigusi taga nõudma. Minul nendega aega vaielda pole, siis annangi valida, kas lähme politseijaoskonda või murrame suitsud pooleks ja lähme rahulikult laiali.“

Õhtulehe spordisaade „Tugitoolis sportlane“ on eetris igal reedel ning seda saab kuulata endale sobival ajal SoundCloudist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee.

***

Allar Raja

Sündinud 22. juunil 1983.

Perekond: abikaasa Kerstin, kaheaastane tütar Ronja ja kümnekuune poeg Rudolf.

Töötab poole kohaga politsei- ja piirivalveameti valmisoleku ja reageerimise büroos eriettevalmistuse instruktorina.

Valgetähe III klassi teenetemärgi omanik (2017).

Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjoni liige aastast 2016.

Spordisaavutused:

  • 2016. aasta OMi pronks (neljapaadis).
  • neljakordne MMi pronks (2006, 2015 ja 2017 neljapaadis, 2009 kahepaadis).
  • neljakordne Euroopa meister (2008, 2012 ja 2016 neljapaadis, 2009 kahepaadis).
  • kahekordne EMi hõbe (2010 kahepaadis, 2011 neljapaadis).

***

Raja ralliauto kõrvalistmel: segu adrenaliinist, põnevusest ja hirmust

Allar Raja on selle koha pealt erakordne sportlane, et pole karjääri jooksul risti ette löönud erinevatele ekstreemsustele, mis näiteks pallimängijatel on reeglina lepinguga välistatud. 

Ta ei salga, et on seetõttu mõne lolli vigastuse korjanud. „Sõudmine on väga rutiini nõudev ala. Ma pean sinna vahele saama teha midagi, mis emotsiooni rohkem üles kütab,“ selgitab Raja.

„Võtan teatud olukordades ikkagi selle riski. Pole ühelegi asjale elus „ei“ öelnud. Kui on olnud võimalus proovida autorallit, lumelauda või rattaga downhill'i(mäest alla – M. T.), siis olen need ära teinud. Lihtsalt kõrvade vahel peab olema kaine mõistus, oma piire peab tunnetama.“

Allar Raja naudib sõudmise kõrval ka tegevusi, mis liigituvad ekstreemspordivaldkonda. Foto: Tiina Kõrtsini

Autoralli all ei pea ta silmas Ott Tänaku kombel metsateedel kihutamist, vaid näiteks Pärnumaal Toris krossirajal või talvel jäärajal paarutamist. Nii-öelda klassikalise ralli kogemus on tal Egon Kauri kõrvalistmelt, kus ta oli reisija, mitte kaardilugeja.

„Kaardilugeja oli talle raja juba pähe õpetanud, mina lihtsalt istusin,“ meenutab Raja. „Ma isegi ei saa füüsikast aru, kuidas seda autot juhitakse. Ka seal on oht olemas, samas minimaalne, kui istud profi kõrval.“

Ta muljetab: „Olen täiesti nõus, et peab üsna sõge olema tõesti [et vabatahtlikult kaardilugejaks minna]. Autos olid segamini adrenaliin ja põnevus ning aeg-ajalt hirm. Kui suure hooga sõidetakse kurvi ja ma isegi ei näe, kuhu poole see läheb... 

Kui pidurdatakse viimasel hetkel, antakse autole suund kätte ja minnakse sellise hooga läbi, et pea on ainult istmes kinni... See on päris vägev. Saab tuua paralleeli, kui raske on treeneril kaldalt vaadata võistlevaid sportlasi, ei saa kuidagi kaasa aidata.“

Selles kontekstis kiidab Raja oma endist kahepaadi paarimeest Kaspar Taimsood, kellele meeldib samuti uusi asju katsetada. „See duo oli põnev, toas vahtimist polnud,“ räägib Raja.

„Ükskord läksime Austraaliasse, aga paadikonteiner ei tulnud kohe kohale. Tegime hommikuse trenni ära, päeval läksime surfama või mängisime golfi. Võtsime olukorrast maksimumi, mitte ei kükitanud toas, et paati pole, mis nüüd saab. Rutiinist väljumine mõjub vaimule väga hästi.“

Samal teemal

8. veebruar 2019, 14:07
TUGITOOLIS SPORTLANE | Allar Raja: olen lõpetamise ees korralikku hirmu tundnud, isegi ahastus on peale tulnud
21. jaanuar 2019, 21:00
Matti Killing: heal tasemel sportlasi on nii palju, et peame neljapaadile mõtlema

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee