Gerd Kanteri nooruspõlve maadlustrauma saadab teda siiani (3)

Kui praegu vaatab enamik inimesi meie olümpiasangarile alt üles, siis kaheksa-aastaselt polnud Gerd Kanteril mõistagi veel kettaheitja keha. Ta vahetas teises klassis Tallinna kooliruumid Vana-Vigala omade vastu. Väikekooli eripära tõttu tuli õpingutega algust teha aga liitklassis, kus olid ka aasta vanemad, 3. klassi lapsed. Ning seal väikese Kanteri elu põrguks tehtigi. 

„Minu pinginaabriks sattus aasta vanem poiss, kes oli minust tugevam,“ meenutas Kanter ammust vahejuhtumit Kanal 2 saates „Õhtu“. „Kuna Vigala on maadluskants, siis ta tahtiski iga vahetund minuga hirmsalt maadelda. See polnud üldse meeldiv. Ja kuna ta oli ka minust tugevam, siis ega mul seal väga rõõmu olnud.“

Nii pidigi meie olümpiavõitja iga päev vahetundides olelusvõitlust pidama. Kodus vanematele või õpetajale ei iitsatanud ta sellest aga sõnagi. Poiste värk, arvab ta ise tagantjärele: „Tihti lihtsalt nii ongi. Kõrvalseisjad ei sekku ning siis üritame ise pisarad ära pühkida ja vaikselt edasi elada.“ 

Otseselt pisarate valamist Kanter siiski enda puhul ei mäleta, kuid fakt, et tal see siiamaani meeles on, kõneleb tema hinnangul enda eest. 

Seda, kuidas ja miks Kanter lõpuks igapäevastest maadlusheidetest pääses, olümpiavõitja täpselt öelda ei oska. „Läks vast igavaks,“ pakkus ta. „Mäletan, et ühe korra õnnestus mul ka tema sellili panna. Aga ju ta vaatas, et minust pole talle ikka vastast, ning otsis mõne uue, keda kiusata.“

Küll aga on Kanter tagantjärele õnnelik, et tema puhul piirdus asi ainult maadlusega. „Õnneks mingisugust rusikatega löömist polnud ning sinise silmaga ma koju ei läinud. Minu puhul oli tõesti tegu leebe variandiga. Mõne teise puhul on see kaklus või juba muu temaatika. Tänapäeval on telefonid ja internet. Mõni pilt või video võib olla isegi oluliselt valusam kui rusikahoop,“ tõi ta mängu ka küberkiusamise. 

Oma valusad mälestused koolipõlvest on ka sõudjal Greta Jaansonil (18). „Kui põhikoolis käisin, sain omal nahal tunda, mis on kiusamine,“ keris noorte olümpia pronksmedalist ajaratast mõned aastad tagasi. „Kõige hullem oli see, et pidin päevast päeva üksi olema. Pidin istuma üksi klassi lõpus ning ka kehalise kasvatuse tunnis olin viimaste valitute seas.“

Küll aga on tal on vägagi elavalt meeles üks seik, mis siiamaani põhikoolile tagasi mõeldes esimesena meenub. „Üks klassiõde, kellega ma väga ei suhelnud, tuli ja kallistas mind. Talle võis see olla väike-väike tegu, aga minu jaoks tähendas see tol päeval, et keegi hoolis minust piisavalt, et tulla ja näidata seda välja. Endalegi teadmata tegi ta mulle väga suure heateo,“ sõnas Jaanson.

Õnneks leidub positiivseid näiteid veelgi. Tõrvas üles kasvanud odaviskaja Magnus Kirt (28) oli samuti lapsepõlves väiksem laps, kuid suuremad poisid võtsid ta enda tiiva alla ja julgustasid teda kasvama. „Tõrvas oli hea, et isegi kui väiksem narrimine või kiusamine kippus pihta hakkama, pandi sellele kohe stopp,“ sõnas mullune EM-pronks. 

Just seetõttu näitavad Kanter, Jaanson ja Kirt laupäeval Eesti olümpiakomitee kampaania käigus kiusamisele üheskoos valget kaarti. Kui muidu tõstetakse spordis tõsiste rikkumiste korral punane kaart, siis 6. aprillil näitavad spordiinimesed üle maailma vastupidi valget kaarti, mis sümboliseerib tolerantsust, hoolimist ja positiivsust. Nii kutsutakse üles koolikiusamist märkama ja sellele vahele astuma.

„See teeb teise inimese elu lihtsamaks ning kokkuvõttes terve Eesti paremaks,“ toob Kirt välja lihtsa põhjuse, miks aktsioonist osa võtta. 

Teiste Eesti sportlaste lugudega saab laupäeval tutvuda EOK sotsiaalmeedialehtede Olen Olümpiafänn kaudu. Soovi korral saab ka ise aktsioonis osaleda, kasutades hashtagi #äralasekiusata.