Laskesuusataja Kauri Kõivu kirev karjäär: venelasest treeneri elukool, Soomes puude istutamine ja ootamatu esikümnekoht

MK-sarjas parimal juhul kuuendaks tulnud Kõiv räägib Õhtulehele tulevikuplaanidest, algusaastate raskustest ja meenutab seika, kuidas ta kunagise Eesti koondise treeneri Anatoli Hovantseviga raksu läks.

Sportlik viha asendus rõõmuga

4. veebruar jääb Kauri Kõivule igaveseks meelde. Kauri ja elukaaslane Leelo tervitasid perre pisitütart. Nüüd, pärast laskesuusahooaja lõppu, on neil aega nautida täiskohaga lapsevanema rõõme. Õnneks polnud Kauri võistlusgraafik ülemäära tihe, kogu aeg polnud välismaal vaja olla.

Tütre sünni ja karjääri lõpetamise vahel ei tasu seost otsida, plaan oli paika pandud juba varem. Kõiv tahtis relva ja suusad nurka visata juba 2018. aasta Pyeongchangi olümpia järel, aga oodatust kehvemad tulemused tekitasid sportlikku viha. Aga juba kevadel hakkasid asjad viltu minema.

„Põrkasin uuesti kokku puugiga (puukborrelioosi põdes Kõiv ka 2010. aastal – A.K.), varasuvel sain tugevat ravi ja treeninguid alustasin alles augustis,“ meenutab ta.

Eesmärgiks seadis eestlane hea esinemise EMil, kodusel IBU karikasarja etapil ja MMil, aga hästi läks vaid Otepääl, kus ta sai sprindis üheksanda koha. Vähemalt aitas Elvast pärit atleet Eesti meestele tulevaks hooajaks välja võidelda neljanda stardikoha. Iseasi, kas see täidetakse, sest lisaks Kõivule tegi tippspordiga lõpparve ka tädipoeg Roland Lessing (40).

„Tulemuste mõttes pole mul parem tunne kui pärast olümpiat, aga kui kodus on väike tütar, siis võistlusi nii palju enam peas läbi ei ketra. Koju minnes olen väga õnnelik, et saan lapsega koos olla,“ räägib kahe aasta eest Tallinnasse kolinud Kõiv.

Ropp monoloog pani kruvid paika

Kauri Kõiv jõudis tädipoja Roland Lessingu õhutusel laskesuusatamise juurde kümneaastaselt, aga Eesti koondises pääses ta pildile alles 2006. aasta lõpus. Kõiv oli toona 23ne, tänased tegijad said MK-sarja karusselli oluliselt varem. MK-debüüdi tegi ta küll 2003. aastal, aga seejärel tuli pikalt piirduda IBU karikasarjaga.

Lisaks Lessingule ja Indrek Tobrelutsule kuulusid koondise tuumikusse Janno Prants, Dmitri Borovik ja Priit Viks. Püünele jõudmiseks tuli oodata Prantsu ja Boroviki karjääri lõppu.

„Sellel ajal oli mul laskmisega väga suuri probleeme,“ tõdeb Kõiv. „Sprindid lõppesid tavaliselt nelja või viie trahviga, pooled lasud läksid mööda. Niimoodi polnud kogenumate eestlaste vastu midagi teha.“

2000. aastate alguses ja keskel oli Eesti koondise peatreener Anatoli Hovantsev. Kõiv meenutab, et nimeka juhendaja käe all sai ta korraliku elukooli.

„Anatoliga oli alguses korralik kokkupõrge. Olin harjunud sõitma üsna lühikeste suusakeppidega. Ta ütles: „Kurat, nii ei saa! Kui sa pikemaid keppe ei võta, pole mõtet suusatadagi.“ Anatoli tõi mulle viis sentimeetrit pikemad kepid, aga sain pärast nädalast sõitmist aru, et nendega on raske. Otsustasin, et saen kepid salaja lühemaks. Olin juba ühega hakkama saanud ja saagisin teist, kui Anatoli sõitis järsku maja ette. Kõigepealt tuli vene keeles pooletunnine väga ropp monoloog. Ta kuulutas, et on 40 aastat treener olnud ja imestas, miks minusugune poisike oma peaga leiutama hakkab. Pidin ikka pikemad kepid võtma ja läbi valu ära harjuma,“ naerab Kõiv.

2005. aastal otsustas kogenud venelane Eestist lahkuda, sest siinne alaliit oli liiga vaene. Tipptreenerile maksti väärikat palka, aga tema plaanide täitmiseks raha ei jätkunud.

Koondise treeneritest on Kõivu oluliselt mõjutanud ka Maris Cakars. Iga hoolealusega lätlane läbi ei saanud, näiteks Kadri Lehtlaga, aga Kõivuga koostöö laabus. Pealegi sõitis loo peategelane Cakarsi käe all välja karjääri parimad tulemused.

Karjääri tipphetk sündis koostöös kõva tuule ja uduga

Eesti laskesuusataja MK-etapi esikümnes. Kõlab uhkelt? Ideaalis võiks tegu olla igapäevase sündmusega, aga paraku pole nii läinud. Kauri Kõivul õnnestus kümne parema sekka murda vaid korra, 2014. aastal Oberhofi sprindis.

Ootamatu kuues koht asetas Kõivu Eesti talisportlaste seas esinumbriks ja tõstis ootused Sotši olümpia eel kõrgeks.

„Olud olid väga rasked. Puhus kõva tuul ja oli klassikaline Oberhofi udu, mis pani kõvemad mehed eksima. Mul õnnestus tiirudest puhtalt läbi tulla ja see oligi kõige olulisem. Suusasõit polnud minu kohta midagi erilist.“

Mis puudutab Sotšit, siis Kõivu elu teine olümpia läks pehmelt öeldes nihu. Parimaks jäi jälitussõidu 46. koht. Rõõmsamates toonides ei möödunud ka 2010. ja 2018. aasta olümpiamängud, Vancouveri individuaaldistantsi 44. positsioon jäigi ületamatuks.

30 kilomeetrit päevas, 40kilone kast seljas

Paljud Eesti talisportlased teavad, mida tähendab kevadsuvine töö. Sõna otseses mõttes töö, mitte Otepääl laagerdamine. Tuuli Tomingas oli suvel äärepealt spordiga lõpparvet tegemas ja hoidis juhutööde abil endal hinge sees, Roland Lessing teab, mida tähendab ehitamine ja suusahüppajal Martti Nõmmel on kogemusi, kuidas Soomes võsa lõigata.

Põhjanaabrite juures on lisaraha hankinud ka Kauri Kõiv. Kuigi ta oli aastaid kaitseväe palgal, aitas Soomes puude istutamine kukrut täiendada.

"Seda juhtus korduvalt. Teenitud raha suunasin sporti. Istutamise periood oli aprilli lõpus ja mais, töö sai päris hästi treenimisega ühendada. Koormus on ehk isegi hullem kui pikkade treeningute puhul. Viimati olin seal paar aastat tagasi ja siis oli Polari kell käe peal, kust sai jälgida aktiivsust ja samme. Päevas tuli peaaegu 30 kilomeetrit kõndimist, samal ajal oli seljas 40kilone taimekast. See arendab päris kõvasti, isegi Soome suusamehi on metsades nähtud," selgitab Kõiv.

Erialaselt taimekastide tassimine ei arenda, aga koondise eelmise peatreeneri Ilkka Luttuneni treeningufilosoofiaga käis see hästi kokku. Soomlane pani rõhku rahulikele, aga pikkadele harjutuskordadele.

Praeguse juhendaja Indrek Tobrelutsu meetodid on äkilisemad, plahvatuslikkuse osatähtsus on tõusnud. Kõivu arvates võtab Tobreluts eelkõige snitti Anatoli Hovantsevilt. Pole ka ime, sest 2000. aastate alguses saavutas Tobreluts Hovantsevi juhendamisel enda parimad tulemused.

Kõiv tahab saada alaliidu uueks peasekretäriks

Laskesuusaföderatsiooni uueks peasekretäriks kandideerib 11 inimest. Nimekiri läks lukku pühapäeval ja tähtajaks saatis oma avalduse ka Kauri Kõiv.

„Mul on olnud erinevaid mõtteid, kuidas laskesuusatamisega seotuks jääda. Usun, et tean alast nii mõndagi. Olen aastaid näinud, kuidas see asi käib. Vahenditega, mis on koondisel seni olnud ja mis on ka tulevikus, on võimalik teha rahuldavaid tulemusi. Hooldepool oli lõppenud hooajal juba okei,“ selgitab ta.

Spordialane kõrgharidus on Kõivul olemas, ta on lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna.

Tulevikku vaadates ei välista Kõiv ka treenerileiva maitsmist. „Praegu oleks see veel keeruline. Mulle on räägitud, et võiksin asuda koondises peatreener Indrek Tobrelutsu kõrvale, aga seda esialgu väga ei tahaks. Elurütm jääks samaks – pakid suvel spordikoti kokku ja teed kevadel uuesti lahti. See väsitab ära, eriti kui kodus on kahekuune laps,“ räägib ta.

Alaliidu presidendi Assar Jõepera sõnul loodetakse peasekretäri osas selgus majja saada aprilli lõpuks. Töö läheb lahti mais.

„Kauril on võimalus koht endale saada, aga tal on väga korralikud konkurendid. Suurema osa avalduse saatjatega tahame pikemalt vestelda,“ kinnitab alajuht.

Annaks relva murdmaahundile

Märtsi lõpus levis Eesti spordiringkondades kulutulena uudis, et murdmaasuusataja Raido Ränkel kaalub relva haaramist. Tema eesmärk pole lasta inimesi või metssigu, vaid tabada 45 ja 115 millimeetrise läbimõõduga märke. Sellise mõtte pani Ränkelile pähe Kauri Kõiv.

„Raido tegi koolitööd ja ta saatis mulle sportlaste motivatsiooni teemal küsimustiku. Täitsin selle ära ja kirjutasin hiljem, et kui ta tahab püssi selga panna, siis mul on üks kaba üle, millega on võimalik hästi lasta,“ selgitab Kõiv.

Irvhambad hakkasid otsemaid pärima, miks Kõiv ise ei suutnud nulle lasta, kui relv nii hea on.

„Selle relvaga on piisavalt nulle ka lastud, aga kripeldab, et ma ei suutnud 20 km individuaaldistantsidel kordagi kõiki märke alla saada. Aga näiteks sprintides on see õnnestunud,“ vastab Kõiv.

„Raido peab otsustama, mida ta edasi teeb. Kindlasti pole meie alal lihtsam. Kuskilt on tulnud legend, et laskesuusatajad treenivad vähem kui murdmaasuusatajad. Aga kui liita töö relvaga ja suusatreeningud, tuleb tunde rohkem. Loomulikult on keskmise tasemega sportlasel laskesuusatamises suurem tõenäosus häid tulemusi teha, sest laskmine mängib väga palju rolli. Murdmaas peavad kõvade tiimide hooldemehed eksima, et mingi võimalus tekiks,“ räägib Kõiv ja toob näitena 2007. aasta Sapporo MMi.

15 km vabatehnikasõidus võitis hõbemedali tundmatu valgevenelane Leonid Karnijenka. Kulla noppis Norra laskesuusataja Lars Berger. Tõsi, suuskade määrimisest suuremat rolli mängis tihe lumesadu, mille küüsist kolmandana rajale läinud Kirijenka pääses.

Täispikk intervjuu Kauri Kõivuga: