Kregor Zirk.Foto: ALDO LUUD
Spordiblogi
14. aprill 2019, 21:14

Deivil Tserp | Sihikindel Zirk ja hullud olümpianormid

Ujuja Kregor Zirk liikus eelmise kevadeni arenguredelil pikkade sammudega, jättes mõne pulga lihtsalt vahele. Kuid suvel piirdus ta pika raja EMil eelvõistlustega, sama stsenaarium kordus hilissügisel lühikese vanni MMil.

Esimese hooga sattusid siis ärevusse kiibitsejad, ent peatselt vajutasid paanikanupule ka mõned ala asjatundjad. Kulisside taga kõlas valus küsimus: kas 19aastase sportlase võimetelagi on juba käes? Meenutati, et Ivar Stukolkin krooniti sama vanalt olümpiavõitjaks!

Nüüd on kõik jälle hästi. Kui Zirk hüppab olulisel võistlusel basseini, uuendab ta reeglina Eesti rekordeid. Küllap on õigus andeka sportlase ja töörügaja Eesti treeneril Kaja Haljastel – Türgis baseeruva profiklubi juhendajatel kulus uue hoolealuse tundmaõppimiseks pisut aega. Nüüd on ettevalmistuses hädavajalikud korrektuurid tehtud – harjutatakse ikka kõvasti, aga mitte nii, et veri purskab ninast välja – ning liigutakse täiskäigul edasi.

Äsja alistas Zirk Stockholmis Stukolkinile kuulunud 400 m vabaujumise rekordi, mis nägi ilmavalgust 1980. aasta Moskva olümpiamängudel. See polnud meie sportlastele omane dramaatiline sajandikemäng: Zirk parandas habemega rekordit peaaegu 2,5 sekundiga ja kärpis isiklikust tippmargist rohkem kui viis sekundit! Annaalidesse talletatakse aeg 3.51,54.

Eelroog söödud, asus Zirk praadi mekkima. Teise võistluspäeva hommikul terendas tal silme ees järgmine vinge siht ja kaks korda lühemal kroolidistantsil sündis kerge väsimuse kiuste Eesti rekord 1.48,62. Senine tippmark paranes koguni 0,82 sekundi võrra.

Magustoiduks kujunes Eesti rekordi alistamine 200 m liblikujumises. Aeg 1.59,45 viis ta poodiumile, andes kolmanda koha. Ja mis kõige tähtsam: veendusime, et Zirk on seitsmepenikoormasaapad uuesti jalga tõmmanud ning rühib lootusrikkalt 2020. aasta Tokyo olümpia suunas.

Põhiküsimus on, millisel distantsil jahtida ebanormaalselt kõrget A-normi. Madalamat eesmärki Zirk endale ei seadnud, sest kehvemast klassist tulemustega pole neliaastaku tähtsaimal etteastel võimalik poolfinaali murda.

Haljaste arvab, et valikuid on neli: 200 m ja 400 m vabalt ning 100 m ja 200 m liblikat. Neist kõige pikemat distantsi nimetab Zirk kõrvalalaks, mida ujub harva. Samas märgib ta, et Rootsis sai just sel võistlusmaal kirja senise karjääri parimad FINA-punktid. Aga A-norm on tartlase tippmargist viis sekundit tugevam, teisisõnu asub ta sellest üsna kaugel.

200 m vabaujumises on A-norm 1.47,02, milleni jõudmiseks tuleb Zirgil aasta jooksul teha 1,6sekundiline arenguhüpe. Ta ise nendib siiralt, et kroolidistantsidel on konkurents metsikult tugev.

Sestap tundub sinilinnu püüdmine kõige loogilisem 100 m liblikujumises, kus A-normiks on kinnitatud 51,96. Zirgi tipptulemus ja Eesti rekord 52,83 sündis juba 2016. aastal. Stockholmis ujus ta üle pika aja jälle alla 53 sekundi ning saavutas 52,97ga neljanda koha.

200 m liblikujumises on A-norm 1.56,48. Selle täitmine on meie edukaimale ujujale karm väljakutse. Ometi on ta ainus eestlane, kes võib sihile jõuda. Teistele ei kangastu A-normid isegi mitte ilusates unenägudes.