ÕNNELIK: Tiidrek Nurme tunneb isegi raske maratoni ja valutavate jalgade kiuste spordist ning elust rõõmu.  Foto: Stanislav Moškov
Kergejõustik
16. aprill 2019, 20:31

Tiidrek Nurme: elu kõige hullemast olukorrast, olles madalam kui muru, on võimalik välja tulla (4)

„Usun, et olen võimeline jooksma alla kahe tunni ja kümne minuti. Kui ma selles kahtleks, siis hammas enam nii verel poleks. Tean, et mul on kõvasti arengruumi. See paneb mind ka lähiaastatel rohkem tööd tegema.“

Tsitaat pärineb Tiidrek Nurmelt, kes jooksis 7. aprillil Hannoveris Eesti läbi aegade teise tulemuse maratonis – 2 tundi, 13 minutit ja 40 sekundit. Sellest kiirem on olnud vaid Pavel Loskutov 2:08.52ga. 

„See on väga tugev rekord. Keskmiseks kilomeetri ajaks kolm minutit ja kaks sekundit, minul oli viimasel maratonil kolm minutit ja üheksa sekundit. Tavainimesele tundub seitse sekundit nali, aga tippspordis on see väga suur vahe,“ suhtub Nurme Eesti rekordisse aukartusega.

Aga… 

„Vaadates minu eeldusi lühematel distantsile, nii 5000, 10 000 m kui ka poolmaratonis, ei jää ma Loskutovile alla. Poolmaratonis olen veel natuke aeglasem, aga kõik muud distantsid on natukene tugevamad,“ jätkab ta. „Usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et võin [värskest rekordist] neli minutit kindlasti alla võtta.“

Tiidrek jooksis karjääri esimese olümpiamaratoni 2016. aastal Rio de Janeiros. Üsna kindlalt tuleb teine tuleval aastal Tokyos.  Foto: Viljar Voog

Miks ka mitte, sest Nurme jõudis maratoni juurde vähem kui neli aastat tagasi. Seni on ta võistlusformaadis läbinud 42 195 meetrit vaid kaheksa korda. Selles maailmas on varem keskmaajooksudele keskendunud mees veel üsna roheline.

„Usun, et võin oma elu parima aja joosta ka 39aastaselt,“ vaatab 33aastane Nurme lootusrikkalt tulevikku.

Elu pikim laager

Pole kahtlustki, et maratoni tippmarki ligi poole aastaga poolteist minutit kärpinud Nurme on elus parimas vormis. Edu taga on ränk töö.

„Detsembri algusest kuni aprilli teise nädalani olen olnud kodumaalt ära. Esimesed kolm ja pool kuud viibisin Keenias, kus olen viimase 12 aasta jooksul käinud 19 korda. Olen seal elanud kokku ligi kaks ja pool aastat,“ tutvustab Nurme oma treeningbaasi, kusjuures nii pikalt pole ta varem Aafrikas laagerdanud.

Juba esimesed nädalad näitasid, et jooksja liigub õiges suunas. Jõu- ja kiirusnäitajad olid paremad kui kunagi varem.

Suure rassimise kõrval jõuab heasüdamlik Nurme aga ka ligimest aidata. „Olen talviti aidanud korraldada Eesti maja Keenias, kuhu olen kokku kutsunud nii Eesti sportlasi, harrastajaid kui ka maailmarändureid,“ jutustab ta.

Igavust ei pidanud maratoonar kaugel maal kindlasti tundma. „Olen kolme lapse isa ja mul on juba 11 aastat abikaasa. Ka nemad olid kolm kuud Keenias. Nendega koos oli palju ühiseid tegevusi,“ jätkab Nurme, kelle sõnul oli tema kaheksa-aastane poeg koduõppel.

Ta lisab: „Minu jaoks on pere number üks. Seega ei näe ma võimalust spordiga tegelda, kui ma ei saaks nendega aktiivselt koos olla. Samas on pere treeninglaagritesse kaasa võtmine alati lisastress ja väljakutse. Eriti väikeste lastega. Kui nad kordamööda haigeks jäävad, siis on keeruline. Eestiga võrreldes ei kõlba sealsed haiglad kuhugi.

Mõnes mõttes on pere suur tugi, teisalt suur stressiallikas. Aga jättes oma sportlaskarjäär kõrvale, on mul kolme lapse isa ja abielumehena ka vastutus, et võsukesed saaksid korraliku kasvatuse.“

Minevikku ei kahetse

Kuid mitte alati pole Nurme olnud eeskujulik ilmakodanik. 2000. aastal sattus toona 15aastane noormees kaheksaks kuus noortevanglasse. Aeg, mis oli ühest küljest karm, kuid teisalt ääretult õpetlik.

„See on seik minu elust, mis väärib esiletoomist ja sellest peab rääkima. Loodan, et jutustan sellest elu lõpuni. Arvan, et kui inimene ei tea või ei mäleta, kust ta tuleb, ei tea ta ka, kuhu läheb,“ sõnab Nurme mõtlikult.

Tee noortevanglasse algas koos sõpradega sooritatud pisivargustest, millele eelnesid peod, alkohol ja suitsetamine. Karistamatusetunne lisas julgust, kuni karm reaalsus lõi rusikahoobina näkku.

„Arvasin, et ma ei satu sinna kunagi. Ma ei teadnud, et selline koht olemaski on. Politsei oli mind hoiatanud, et kui jätkan samamoodi käitumist, siis võin noortevanglasse minna. Ühel hetkel löödigi kohtusaalis käed raudu ja viidi sõna otseses mõttes kongi. See oli šokk,“ meenutab Nurme.

Mitu hoopi tuli korraga. Tal polnud aimugi, mis vanglamüüride vahel ees ootab. Samuti tuli esimest korda elus ise hakkama saada.

„Pidin lapsena üksi tundmatust hirmude maast läbi minema,“ ütleb Nurme.

Need kaheksa kuud kujunesid vägagi silmiavavaks.

„Väljastpoolt mäletasid mind, tulid külla ja saatsid kirju eelkõige need inimesed, kellest ma seda ei oodanud. Vanemaid või mõnda sugulast ikka, aga ei oodanud, et tulevad mõned klassikaaslased, kellega olin halvasti käitunud.

Tiidrek kooliajal koos klassijuhataja Agnes Kittiga.  Foto: Erakogu

Suur üllatus oli, et need, kellega koos rumalusi tegin ja kellega mul oli justkui kõige lõbusam, olid kadunud, nagu polekski neid kunagi olemas olnud. Sain aru, et kui häda on käes, tuleb välja, kes on tõeline sõber. Need, keda pidasin sõpradeks, polnudki seda.“

Nurme ei salga, et tundis üksildust ja kurbust: „See pani mind rohkem küsima elu sügavamaid küsimusi. Selliseid, mida ma polnud kunagi varem küsinud. Miks ma olen olemas? Mis on elu mõte? Kuhu ma elus liigun? Või vaatasin tähistaevast, seda oli ka trellide vahelt näha.“

Loomulikult ei möödunud vanglaelu konfliktideta.

„Seal olid närviline keskkond ja inimesed omavahel tülis. Paljud olid väga katkise taustaga. Mõni istus mõrva pärast, teine vägistamise tõttu, keegi oli maja või lausa mitu maha põletanud, mõni vargusega… Kurjategijad, kelle elud olid paigast ära, süüteod olid nende väljendusviis,“ tutvustab Nurme vangla siseelu.

„Oli momente küll, kus läks selliseks kakluseks, et valati verd. Päris nii jõhkrat olukorda õnneks polnud, kus oleks elu pärast muretsema pidanud. Nii palju oli vangla turvasüsteem ja valvurid tugevad, et vähemalt minu seal oldud aja jooksul kedagi otseselt maha ei löödud. Aga olukordi, kus mõni peksti lausa haiglasse, oli küll.“

Kuigi Nurme pole toonase perioodi üle uhke, räägib ta sellest igasuguse häbita: „Ei taha öelda, et ma ei kahetse. Aga mul on hea meel, et võin seda nüüd kasutada kellegi teise kasuks ja pöörata halva heaks. Minu edulugu võiks olla julgustuseks. Elu kõige hullemast olukorrast, olles madalam kui muru, on ka võimalik välja tulla.“

Rahu ja stabiilsus

Pärast trellide tagant vabanemist oli Nurme muutunud, kuid endiselt otsinguradadel. Mõistagi võttis uuesti väliskeskkonda sulandumine aega. Elu tegi veidi lihtsamaks tõik, et ta sai naasta vanasse kooli ja isegi samasse klassi.

„Aeg-ajalt võtsin nädalavahetustel ikka sõpradega alkoholi ja suitsetasin. See tundus tol ajal minu eakaaslaste hulgas täiesti tavaline, seega ma ei eristunud. Aga need polnud enam mäluaku joomingud. Pigem natuke napsitamist ja suitsetamist,“ tõdeb Nurme, et vanadest kommetest polnud sugugi lihtne lahti saada.

Mida aeg edasi, seda selgemaks asjad said. Põhikooli lõpus hakkas Nurme rohkem hindama haridust. Tal oli kindel soov keskkooli pääseda ja elu mõte leida. Sekka tuli ka sport, mis andis ruttu häid tulemusi. Niisama aega surnuks lüüa polnudki enam eriti palju võimalik.

Ilmselt elu kõige suurem pööre saabus esimesel keskkooli aastal, 2003. „Hakkasin käima kristlikus koguduses, kirikus. Minust sai aasta jooksul kristlane. Ehk lühidalt öeldes hakkasin palvetama, piiblit lugema ja siiralt uskusin ning usun siiani, mis seal kirjas on,“ ütleb Nurme.

„Võib öelda, et kui minust sai kristlane, siis leidsin elule õige stabiilsuse ja suuna. Kõik, mis pärast seda tuli, ka see, et minust sportlane sai, on tänu stabiilsusele. Saavutasin väga vähese trenniga head tulemused. Aga 2003. aastal ma poleks uskunud, et räägin 2019 Õhtulehe stuudios tippsportlaseks olemisest.“

Õhtulehe spordisaade „Tugitoolis sportlane“ on eetris igal reedel ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee.

TIIDREK NURME

Sündinud: 18.11.1985 Kuresaares.
Pikkus: 184 cm.
Kaal: 71 kg.

Isiklikud rekordid:

1500 m: 3.38,59 (Eesti rekord)
1 miil: 3.59,74 (Eesti rekord)
2000 m: 5.06,02 (Eesti rekord)
3000 m: 7.48,24 (Eesti rekord)
5000 m: 13.31,87 (Eesti kolmas tulemus)
10 000 m: 28.59,88 (Eesti kuues tulemus)
Poolmaraton: 1:03.13 (Eesti teine tulemus)
Maraton: 2:13.40 (Eesti teine tulemus)