UUS ELU: Kettaheitega on lõpparve tehtud, nüüd näeb Gerd Kanterit sageli hoopis korvpalliplatsil.Foto: Jörgen Norkroos
Korvpall
19. aprill 2019, 23:30

KETAS NURKA, PALL KÄTTE: olümpiavõitja Gerd Kanteri kirg oleks teda äärepealt viinud uutesse kõrgustesse

Kui Gerd Kanter kuuleb sõna „korvpall“, lähevad olümpiavõitja silmad särama. NBA- unistusele tõmmati kriips peale juba teismeeas, aga tõmme oranži palli poole ei ole kuhugi kadunud. Vastupidi – nüüd, kui kettaheitekarjäär on läbi, leiab vägilane varasemast rohkem aega lemmikharrastusega tegelemiseks. Eesti meistrivõistluste debüüdi tegigi Kanter alles 39aastaselt.

Jah, tegu oli siinse tugevuselt kolmanda liigaga (ametlikult Saku II Liiga – toim), aga märk on maas. Kanter leidis Poola kettaheitjate Piotr Malachowski ja Robert Urbaneki treenimise kõrvalt aega, et tulla märtsi lõpus ja aprilli alguses appi Reinar Halliku korvpallikooli tiimile.

Eesmärk tõusta astme võrra kõrgemale ehk esiliigasse ei täitunud, pidama jäädi veerandfinaali.

„Kui Reinar mulle veebruari keskel helistas, tundus, et veerandfinaalis tuleb tema korvpallikooli võistkonna vastaseks Kadrina Karud. Reinar ja Andres Sõber on aastaid teineteist töganud. Ta oli motiveeritud, et tiimi täiendada ja ka ise uuesti särk selga tõmmata. Põhiturniiri viimases voorus juhtus ootamatu tulemus ja Kadrina ei tulnud meile ikkagi vastu. Aga Peep Pahv koos Keila poistega oli meile samuti huvitav väljakutse,“ meenutab 196 cm pikkune ja tublisti üle 110 kg kaaluv Kanter.

Eesti-Läti liiga debüüt oli lähedal

Kolmes veerandfinaalmängus sai ta platsile kokku 17 minutiks, statistikasse jäid viis lauapalli ja üks punkt.

„Minu kaasamine oli rohkem tähelepanu tõmbamiseks, et uudiskünnist ületada. Minu näol pole tegu erilise korvpallivirtuoosiga. Olen suur, aga kuna mängukogemust ja -praktikat on vähe, siis polnud minult mõtet palju punkte või efektiivset tegutsemist oodata,“ selgitab Kanter.

Hiljuti sai Gerd Kanter Eesti veteranide liigas võrrelda võimeid Alar Varrakuga (sinises nr 8). Foto: Jörgen Norkroos

Mullu tippspordiga hüvasti jätnud olümpiavõitja kinnitab, et tegu oli kõrgema kaliibriga mängudega, kui ta harjunud on. Käesoleval hooajal on Kanter kaasa teinud Tallinna Rahvaliigas, Meeste Amatöörliigas ja Eesti veteranide meistrivõistlustel. Viimases kuulub ta samasse tiimi endiste meistriliiga tippude Indrek Reinboki ja Kristjan Makkega, aga II liiga otsustavate mängude pinge on hoopis midagi muud.

„Positiivne ärevus oli hinges. Aga ma polnud ühelgi treeningul käinud ja treener Jaanus Liivak ei omanud minust erilist ülevaadet. Seega ei saanud minuga eksperimenteerida. Tegin veerandaegade lõpus poolteise minuti pikkuseid sutsakaid.“

Liikumisi polnud Kanteril aega selgeks õppida, aga veel kaks aastat tagasi Eesti koondises mänginud Hallikuga sujus koostöö hästi. „Paraku ei saanud ma kas palli kätte või ei teinud piisavalt efektiivset viset. Reinar annab suurepäraseid sööte, aga kui nendega harjunud pole, võivad need tulla väga ootamatult,“ muigab ta.

Sügisel oli Kanter lähedal, et joosta paariks minutiks väljakule ka Eesti-Läti liigas. Idee tuli Rapla Avis Utilitase klubi juhilt Jaak Karbilt, aga Rapla konarlik hooaja algus tõmbas plaanile kriipsu peale.

„Ilmselt oleksime selle sidunud heategevusega. Aga minu värbamine poleks võistkonna tulemusi parandanud ja tol hetkel oli selline risk põhjendamatu. Äkki tuleb järgmisel aastal mõni võimalus veel. Kui ennast rohkem korvpalli lainele viin, siis miks mitte.“

Sisuliselt lõppes Kanteri korvpallurikarjäär juba 14aastaselt. Rapla maakonnas Tiduveres üles kasvanud nooruk tahtis astuda TSIKi ehk praegusesse Audentesesse, aga pärast Haapsalus toimunud nädalast laagrit ütlesid lugupeetud treenerid Jaanus Levkoi ja Heino Rebane talle, et proovigu aasta pärast uuesti.

Suur eesmärk: vabavisked 75 protsendini!

„Olin toona 179 cm pikkune. Kui katsetele tuleb suhteliselt lühike poiss kehvade oskustega, siis miks peaks sellist vastu võtma? Ma oleks võinud korvpallurina Eesti tasemel läbi lüüa, aga Euroliigasse ja NBAsse ma poleks jõudnud. Olen kandiline. Pole head lõtvust, mis tagaks tundliku viske. Olen töömees. Katteid panna ja lauapalle võtta oleksin ilmselt suutnud. Aga sellega oleks asi piirdunud,“ kõlab Kanteri eneseanalüüs.

„Pigem pean Rebasele ja Levkoile tänulik olema. Kui oleksin korvpallurina TSIKi pääsenud, poleks Eestil ilmselt kettaheite olümpiakulda.“

Nagu paljudel tsentritel, on Kanteri nõrkus vabavisked. Erinevates liigades kõigub tema protsent 30 ja 40 vahel. Aidanud pole ka Audentese spordikooli direktori Priit Ilveri kingitud pallist, kuhu on peale kirjutatud 75+. Kettaheites oli Kanteri tiimi nimi samuti 75 Plus, seal jäi eesmärgist puudu pisut üle poolteise meetri. Vabavisete puhul on tööpõld hoopis laiem.

Gerd Kanter on äärmiselt tugev ja edukas inimene, aga vabavisked ei taha sisse kukkuda. Foto: Jörgen Norkroos

„Protsent on kahetsusväärne, mis seal salata. Kui oled mängus pusinud ja lähed joonele, võib päris keeruline olla. Aga miski ei tule niisama, iga asi tahab harjutamist. Tuhanded kordused, küll siis läheb paremaks.“

Ehk suudab viieaastane poeg Kristjan isast palliplatsil edukam olla? „Üritan talle korvpallipisikut edasi anda. Aeg-ajalt käib Kristjan minuga korvpallitrennis kaasas. Aga ta on käinud ka jõusaalis. Peaasi, et saaks joosta ja mürada. Valiku peab ta lõpuks ikkagi ise tegema, sest vanemate meeleheaks mingit ala tehes head karjääri välja ei tule,“ vastab Kanter.

***

Reinar Hallik: tore on lastelastele rääkida, et olen olümpiavõitjaga koos mänginud

Endise korvpallikoondislase Reinar Halliku ja kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri side ulatub 2017. aastasse, kui Hallik avas Iisakul omanimelist korvpallikooli. Teiste seas andis lastele õpetussõnu ka Kanter.

Kui Hallik tänavu veebruaris teda korvpallikooli II liiga võistkonna ridadesse kutsus, tuli jah-sõna kiirelt.

„Gerd on väga suur kossufänn. Olen temaga pikki tunde korvpallist rääkinud. Eks ta tahtis vähemalt ühe korra elus koos Hallikuga mängida. Ja vastupidi ka – endalgi on tore lastelastele rääkida, et olen sellise mehega ühes tiimis olnud. Iga II liiga võistkond ei saa öelda, et neil on olümpiavõitja olnud,“ ütleb Hallik.

Reinar Hallik. Foto: Alar Truu

Hoolimata sellest, et Halliku korvpallikool jäi veerandfinaalis Keilale mängudega 1 : 2 alla, oli Hallik Kanteri panusega rahul. „Isegi üle ootuste hästi. Imesid ei saanud temalt nõuda, aga ta pani keha, võttis lauapalle ja sai ühe punkti ka kätte.“

Veerandfinaaliks võistkonnaga liitunud kolmikust – Kanter, Gert Dorbek ja Hallik ise – oli kõige suurem mängupraktika ette näidata endisel kettaheitjal. Eelmisel kevadel korvpalliga hüvasti jätnud Dorbek võttis palli kätte pärast kümne kuu pikkust pausi. Ühtegi kohtumist polnud kirjas ka Hallikul.

„Räägin lastele, et võid olla igal pool mänginud, aga kui trenni ei tee, jooksevad noored lihtsalt su üle. See tõde pidas paika,“ kinnitab ta.

Sekeldus nimekaimuga: ebaõnnestunud pealkiri tegi Kanteri meele mõruks

Kuigi Gerd Kanterile meeldib vaadata igal tasemel korvpalli, siis suurimat tähelepanu on aastakümnete jooksul saanud NBA. Tõsi, põhihooajal on skoorid olümpiavõitja jaoks läinud liiga suureks ja tempo liiga kõrgeks, aga play-off’id pakuvad endiselt pinget.

16 parema tiimi sekka jõudnud Portland Trail Blazersi klubis mängib eestlase nimekaim Enes Kanter. Kettaheitjal on kodus isegi türklase särk, selle kinkisid talle sõbrad. Ent ühine nimi on põhjustanud ka meelehärmi.

2013. aastal avaldas Õhtuleht veebis artikli „Kanter pärast rahvuskaaslaste kaotust: ha-ha-haa!“. Tegu oli Enes Kanteriga, kes on juba aastaid Türgi võimudega raksus. Ent tavaline lugeja loob seose ikkagi meie oma Gerd Kanteriga. Pahaseks saanud kettaheitja helistas pealkirja nähes toimetusse ja noomis suleseppi.

„Vastab tõele. Kui ma pole midagi paha pole teinud, siis ma ei taha, et seda minuga seostataks,“ selgitab ta.

Enes Kanter. Foto: Reuters/Scanpix