Sten-Erik Jantson 2017. aastal koos korvpallur Bamba Falliga.Foto: Stanislav Moškov
Spordiblogi
22. aprill 2019, 00:10

Ats Kuldkepp | Eksimine on inimlik, klubijuht Jantsoni käitumine mitte (3)

Nii palju pingeid kui Tallinna Kalev/TLÜ ja Tartu Ülikooli veerandfinaalseeria neljas mäng, polnud sel hooajal tekitanud ükski koduse liiga korvpallilahing. Kohapeal nägi Kalevi dramaatilist võitu vaid pisut üle 300 pealtvaataja, aga kõneainet jätkus veel päevadeks.

Esmalt, mis kasu on videokordusest, kui see ei näita tõde? Ja mis kasu on kohtunike kolmest silmapaarist, kui need ei näe täpselt? Kalevlase Joshua Noffleti viimase sekundi vise loeti kolmeseks, ent umbes-täpselt 95protsendilise tõenäosusega oli see väärt kahte punkti. Õigusemõistjad näitasid pärast väikseid erimeelsusi, et tegu oli kolmepunktiviskega. Reeglite järgi käituti igati õigesti, sest kui video ei suuda kohtunikke ümber veenda, otsust ei muudeta.

Tribüünil istudes tundus ka mulle, et tegu oli kolmesega. Aga minu vaateväljal seisid Tartu pallurid ees, kohtunikud ei saa seda endale lubada. Vähemalt üks kolmest. Aga olgu, eksimine on inimlik ja see käib mängu juurde.

Kas ühe kaameraga videokordused käivad mängu juurde? Ei tohiks. Kui neid kasutada, olgu vähemalt neli-viis kaamerat. Vastupidisel juhul pole kohtunikele mõtet päästerõngast anda. Las tegutsevad vanaviisi. Igale kohtumisele trobikonna kaamerate vedamine maksab palju raha ja see tuleks võtta korvpalliliidu kaukast. Pigem jätta vahendid alles ja anda need noortespordile. Leedu liiga võib „päris“ videokorduste süsteemi endale lubada, aga sealse korvpalli tase on „teiselt planeedilt“ ja raha võib kulutada ka peenhäälestamisele.

Lisaks Noffletile ja kohtunikele tõusis pika nädalavahetuse tegijate sekka ka Kalevi president Sten-Erik Jantson, kes paistis pärast Noffleti tabamust silma Tartu pingile suunatud ebasündsate žestidega.

Jantson ütles Delfile, et rõvedad tervitused teenis ära „härrasmees, kes arvas, et Kalev mängib primitiivset korvpalli“. Kiire otsingu järel ei õnnestunud sellist sõnapaari selle seeria kohta leida, aga Tartu pallur Kregor Hermet kirjeldas teise kohtumise järel Õhtulehele kalevlaste stiili nii: „Nad ei mängi väga kõrge IQga korvpalli, pigem tahavad üks-ühte teha.“

Tuleb tunnistada, et tegu on tabava iseloomustusega. Loomulikult on kalevlaste seas ka meeskondlikuma mängu austajaid, aga ameeriklastest tagameeste-äärte Ronald McGhee, DaMarcus Harrisoni ja Noffleti tugevaim külg on individuaalne tegutsemine. Aeg-ajalt see ka toimis. Ja tasub meelde tuletada, et enne seeriat oli favoriidikoorem pigem Tartu peal. Primitiivne korvpall ei tähenda, et seda ei võiks edu saata.

Kalevi peatreener Martin Müürsepp väärib kiitust, sest Tartu liidri Arnas Velicka kaitseprobleeme suudeti seeria võtmemängudeks kujunenud teises ja kolmandas kohtumises hästi ära kasutada. Tegu polnud tuumateadusega, aga esimese play-off'i seeria kohta sai Müürsepp peatreenerina korralikult hakkama.

Natuke teise värvi sai ka Jantsoni talvine tüli Gert Kullamäega, kes otsustas seepeale peatreeneri kohast loobuda. Jantsoni sõnul jooksis tiim Kullamäe käe all lati alt läbi, kuigi Eesti-Läti liigas oldi heal positsioonil. 2019. aastal satuti aga kaotustelainele ja play-off'i kohast jäädi ilma. Selles valguses oli „eestikate“ veerandfinaalis Tartu alistamine üllatav. Poolfinaalis vastu tulev TalTech on samuti võidetav. Kõik on tore, aga siis tulevad meelde Jantsoni liigutused ja süda läheb pahaks.