„Ringis tahad vastase ribadeks teha, aga hiljem on kahju, kui kellelegi raskeid vigastusi tekitad.“ (1)

Ametlikult võitles Renno viimati 2016. aasta veebruaris Tallinnas leedulase Ernestas Dopkusega, kes kaotas eestlasele nii matši kui ka selle käigus kaks esihammast. Aga profikarjääri lõpuks peab Renno 2013. aastal Šveitsis toimunud ühe kikkpoksi organisatsiooni MM-tiitli matši.

„Tiitlimatš on alati viis raundi, ka kikkpoksis,“ osutab tol korral tavapärasest 3,6 kilogrammi raskemas kaalukategoorias võistelnud Renno. „Minu vastane oli kohalik staar. Matš oli väga raske, aga suutsin ta ühes raundis põrandale saata. 

Kohtunik pidanuks sekundeid lugema, aga ta tahtis kohalikku poissi hoida ega hakanud seda tegema. Vastane tõusis kiirelt püsti. Kui kohtunik oleks lugema hakanud, olnuks selle raundi skoor 10 : 8, mis andnuks mulle suure eelise.“

Ta jätkab: „Kui viis raundi sai täis, läks tohutult aega. Kohtunikud jooksid ümber poksiringi, sain kohe aru, et midagi on jamasti. Tundsin, et olen kindlasti võitnud. Lõpuks otsustati, et teeme kuuenda raundi, mida pole olemas ühelgi organisatsioonil mitte ühegi reegliga. Nad mõtlesid selle kohapeal välja.“

Kuidas nii? „Kohaliku promootori sõna jääb viimaseks, kui pole taga äärmiselt tugevat organisatsiooni, kelle järelevaataja oleks seal. Kuues raund lõppes minu silmis jälle minu võiduga, aga eks seda näeb enamik sportlasi ringis. Kordus sama jama. Kui lõpuks vastane võitjaks kuulutati, olin ülimalt pettunud võitlusspordis ja otsustasin pausi teha. 

Ma ei otsustanud toona täiesti lõpetada, aga mul oli seljataga palju võistlusi ja kehas nii palju valusaid kohti, et tahtsin puhata. Käed ei läinud rusikasse, kõrvakile oli katki, roided valusad... 

Pärast seda tegin aastas ehk ühe matši. Kogu aeg tuleb isu tagasi. Pärast esimest matši tegin veel ühe ja mõtlesin, et olen ree peal tagasi, aga teises matšis läks kahjuks paar roiet katki. Pikk paus tuli sisse ja oli jälle raske alustada.“

Praegu on ringi naasmine jäänud pelgalt ideeks seepärast, et pole treenerit. Renno kindel soov on tuua Taist oma ala spetsialist, sest Eestis pole selliseid mehi, kes valdaksid nii hästi selliseid Tai poksile omaseid elemente nagu klintš ja küünarnukilöögid. Tema endine treener Mosa Chatchawan elab küll Tallinnas, kuid Renno sõnul on tegusatel meestel keeruline oma graafikuid klappima saada.

Mis sinna ringi tagasi tõmbab?

Võistlus- ja võidujanu. Olen proovinud eri alasid, näiteks jäähokit ja kergejõustikku, aga mitte midagi ei saa võrrelda võitlusspordiga. Võistlusnärv võib tekkida igal alal, aga see pinge... Võitlussporte ei saa ju mängida nagu jäähokit või jalgpalli.

See on konkreetne võitlus kahe mehe või naise vahel. Paratamatult lüüakse vastu. Väsimuse korral pole võimalik puhata. Kui liiga aeglaselt silma pilgutad, võib matš juba läbi olla. Kogu aeg tuleb olla terav ja valvel.

Hirmul ilmselt ringis kohta ei ole.

Enne matši on kindlasti hirm, aga sellega tuleb õppida toime tulema. Mike Tysoni treener Cus D'Amato ütles väga täpse lause, kui võrdles hirmu tulega. Hirm on nagu tuli, kui seda ei kontrolli, siis see hävitab su. Aga kui kontrollid, on see suurim sõber. 

Arvan, et hirm toob inimeses välja võimsamad võimed nii vastupidavuse kui ka jõu poole pealt. Kui hirmu kontrollida, teeb see su võistlushetkeks teravamaks.

Suur osa on vaimsel ettevalmistusel, mis on isegi olulisem kui füüsiline. Mõlemad võivad ju end täitsa ribadeks treenida, aga üht eristab teisest vaimutugevus. Tuleb pidevalt korrutada „Ma jaksan veel! Olen temast parem! Ei anna alla!“. Varem või hiljem üks kahest annab alla. Kui see pole sina, on eelis tohutu.

Kuidas vaimset poolt treenida?

Minu jaoks algas nii füüsiline kui ka vaimne ettevalmistus hetkest, mil sain vastase teada. Uurisin, kas ta on parem poksija või kicker (jalaga lööja – M. T.). Aga samal ajal tuleb endale sisendada, et tal võib see hea olla, aga minul on teine parem. Hästi palju tuleb sisendada, milleks ise võimeline oled. Eneseusku tuleb kogu aeg kasvatada. Tuleb mõtelda ainult tugevaid mõtteid.

Kui keeruline on rahu säilitada, kui saad korraliku löögi sisse?

Oleneb inimesest. Kui sportlane saab löögi sisse ja läheb verest välja, pole võistlusring tema jaoks õige koht. Usun, et teatud tasemel ajab võõra rusika või jalaga vastu nägu saamine pigem vihale. Muidugi ei tohi enesevalitsust kaotada, aga minule andis see alati tahet juurde, kui vastane sai mulle pihta. Tahtsin kohe kaks-kolm korda vastu saada.

Pärast 2016. aasta matši leedulase Ernestas Dopkusega väljendasid kahjutunnet, et tal hambad välja lõid. Nii et teinekord hakkab vastasest hale kah?

Loomulikult. Ega võitlussportlased pole loomad. Ringis peab endas looma esile tooma, aga pärast gongikella on vastane väga lähedane sõber. Mäletan seda ka lapsepõlvest, et tihti vennastutakse läbi kakluse. Sel on mingi kummaline seos.

Vastasega pead sõja maha, aga pärast on austus ja kaastunne. Mingit vihapidamist pole. Ringis tahad vastase loomulikult ribadeks teha ja annad endast kõik, et ta kahjutuks teha, aga hiljem on kahju, kui kellelegi raskeid vigastusi tekitad. Nägin seda leedulast umbes aasta aega hiljem ka hammasteta, ikka väga kahju oli temast.

Pikemalt saab Kevin Renno mõtteid kuulata Õhtulehe spordisaatest „Tugitoolis sportlane“, mis on eetris igal reedel. Seda saab kuulata endale sobival ajal SoundCloudist, iTunesist, Spotifyst või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee.

Kevin Renno

• Sündinud 28. veebruaril 1986.
• Aastast 2016 omanimelise võitlusspordi akadeemia eestvedaja ja treener (Tai poks, poks ja kikkpoks).
• Suurimad saavutused sportlasena:
  Amatöörtasemel
  – ISKA maailmameister Tai poksis 2010
  – WPKA maailmameister kikkpoksis 2010
  
  Profitasemel
  – WKA Euroopa meister Tai poksis 2007
  – WFCA Baltimaade meister Tai poksis 2008
  – WFC Euroopa meister kikkpoksis 2011
  – WFC maailmameister kikkpoksis 2011
  – WPMF maailmameister Tai poksis 2012