sellest jooksust tõesti suurt tolku polnud- tühijooks ja ajaraiskamine! Isegi ei mingit sõnumit- lihtsalt jooks punkist A punkti B- isegi mitte kaugemasse Eestiima nurka? Vast isaks oleminsest on rohkem tolku ja tühitegemisi vähem! Head taastumist!
Müts maha ! Igaüks seda ei suuda, kas puudub tahtejõud, füüsiline ettevalmistus või on muid tervise probleeme. Õnneks suutis lõpuni vastu pidada kannatustele vaatamata. Elus ühe ainsa maratoni jooksnuna oskan ette kujutada neid valusid mida ta tundis. Edu sulle kõigis ettevõtmistes, usku endasse ja õnne tulevale issile ja perele !
Hatters gonna hate! Nagu ikka Eesti rahval on kombeks. Selle pärast meil kõik nii stressis ongi, et ei osata millestki positiivset näha ja ainult ilgutakse. Minu arust on hooldekodudes palju rohkem neid kes elu aeg oma tervist on "hoidnud" ja autoga ringi sõitnud ja kontoritoolil tööd teinud korralik "paak" põlvedel puhkamas.
Joelile aga jõudu isaks olemisel ja muudel tegemistel
Mul oli sõber autobaasis,kõva spordipoiss,murdmaa,suusatamine,orienteerumine,ujumine.Pidevad võistlused.Peale 55 jäi ratastooli,sest jalad olid nii läbi.Miks inimesed ei mõtle tervisele,kui on noored?Probleemid tekivad peale 50 eluaastat,aga siis on hilja.
Ulmeline pingutus. Ja veel milline aeg. Ma olin noor kutt kui käisin jutti 40 km. No ega palju rohkem poleks jaksanudki. Sellist distantsi olen korra elus rattaga läbinud. 2 nädalat ei suutnud ratast vaadatagi. :)
KOMMENTAARID (18)