Deivil Tserp | Olümpiavõitja Jaan Talts – tegevvulkaan juba 75 aastat! (4)

Esimesed teated Taltsi-nimelise vulkaani olemasolust pärinevad pisut rohkem kui poole sajandi tagant, kui Pärnumaal sirgunud jõujuurikas tegi maailma tõsteareenidel esimesi suuri tegusid.

Mida usinamalt ta treenis, seda vägevamaks muutusid tulemused. Eesti pinnas rappus, kui Talts sikutas tonnide kaupa rauda sirgetele kätele ja tõstekang seejärel hoogsalt maandus. Pärast maailmarekordeid ja tiitlivõistluste medalite võitmist tekitasid tema fännide aplausitormid kergeid maalihkeid.

Olümpial astus Talts esimest korda poodiumile 1968. aasta Mexico mängudel, aga hõbemedal jättis maksimalisti hinge kergelt kripeldama. Ta rassis veel neli aastat ennastohverdavalt ja tuli Münchenis olümpiavõitjaks.

Kui visa mees 1974. aastal vigastuse tõttu suurest spordist taandus, oli ta püstitanud 43 maailma-, 53 NSV Liidu, 9 olümpia- ja 75 Eesti rekordit, rääkimata kamalutäiest tiitlivõistluste ja NSV Liidu meistrivõistluste medalitest.

Ei tasu imestada, et sangar kirtsutab nina või ütleb mõne käreda sõna, kui meedia rõõmustab kaasmaalaste teise või kolmanda kümne kohtade üle. Suurmeistri latt asub lihtsalt palju kõrgemal.

Jah, Taltsi kõnepruuk tundub karm. Olen ka ise teda leheveergudel noominud. Samas kipume unustama, et perfektsionisti tüüpi inimesed suhtuvad lugupidavalt ainult neisse, kes suudavad nõrkemiseni tööd teha ja küündivad säravate tulemusteni.

Viis aastat tagasi, kui Talts jõudis eluteel 70. verstapostini, oli siinkirjutajal au teda intervjueerida. Toonases usutluses rääkis legendaarne tõstja oma põhimõtetest väga täpselt.

„Tippsport nõuab karmimat värki – murrad käe või jala, ravid end terveks ja teed jälle edasi, vajadusel tuleb ka läbi valu häid tulemusi saavutada,“ arutles Talts. „Tagasilööke on kõvasti. Nende ületamiseks peab olema nii jõudu kui ka jonni. Üksnes looduselt saadud andest ei piisa.“

Nii mõnigi kord jääb kõrvaltvaatajale mulje, et Talts on teiste suhtes ülekohtune. Kuid üksnes vähesed teavad, et pärast sporditeed on ta kõige julmemalt piitsutanud iseennast. Perfektsionisti elu pole meelakkumine.

„Kui auto sõidab pidevalt kahesajaga, kulub ta kiiremini kui kuuekümnega loksudes,“ arutles Talts viis kevadet tagasi. „Olen kogu aeg täiega põrutanud. Olen olnud elumere lainetel. Natuke annab juba tunda, pean pisut tagasi tõmbama!“

Vahepeal on aastad lennanud linnutiivul ja Talts on sajandist läbinud kolmveerandi. Aeg-ajalt kogeb avalikkus, kuidas vana vulkaan mitmesajakraadist laavat pritsib. See on märk, et Eesti spordi suurkujul tuleb veel juubeleid.

Soovin talle kilpkonna tervist! Sel juhul on võimalik elada vähemalt kakssada aastat. Keegi peab ju siin, kõledal ja tühjavõitu Eesti spordimaastikul, teravalt sõna võtma.

„Õige jutt kahjuks kellelegi ei meeldi,“ teab Talts. „Pead rääkima seda, mida ametnik mõtleb, siis oled õigel teel. Kui mõtled teisiti, öeldakse, et sa ei saa asjast aru.“