ARVUSTUS | „Troonide mängu“ lödi lõpp oli juba algusest peale vältimatu (2)

Viimasele hooajale on ette heidetud kirjutajate lohakust ja ükskõiksust. Varasemate sesoonide poolt kõrgeks aetud lati ja tagumise kaheksa episoodi vahele jäi tükk tühja maad, mistõttu jalutati selle alt mugavalt läbi. Igalt poolt oli tunda kiirustamise maiku, sest sarja loojatel olid juba värsked rauad tulle pistetud ning nii lastigi vanale rauale roosterebane kallale.

Selle tulemusena jäid nii mõnedki karakterid neile vajalikust tähelepanust ilma, mistõttu pühiti kogu eelnev arendus sujuvalt vaiba alla. Jamie Lannister õppis vahepeal inimestest hoolima? Unustage see, nüüd on tähtis vaid oma õe/armukese käte vahele naasmine ja eelnevate heategude kehtetuks tunnistamine! Seni vankumatuna tundunud Brienne lahistab pisikese lapsukese kombel nutta, kui armastatud mehike öö varjus uttu tõmbab? No kuulge!

Ja siis on muidugi Jon Snow, kelle huultelt rulluvad üle vaid mõned üksikud, korduvad fraasid. Väidate, et vaid kuue episoodi vältel ei saagi korralikku lugu ära rääkida? No sel juhul tuleks kas osade arvu suurendada (võimalus, mida sarja autorid otsustasid mitte kasutada) või siis jätta kõrvale need niisama passimise hetked, mis moodustavad, no ma ei tea, umbes *poole* tervest hooajast! Kallid stsenaristid – aeglasemalt kõndimine ei suurenda automaatselt stseeni dramaatilisust!

Aga.

Kaheksas hooaeg ning eelkõige selle luigelaul ei olnud niivõrd kohutavad, kui inimesed interneti sees mõista annavad. Esiteks, pole inimesed interneti sees mitte kunagi mitte millegagi rahul. Teiseks tabati üldplaanis neid noote, mis noodikavas kirjas. Ja kolmandaks… see lõpp ei olnud kunagi määratud olema „rahuldav“, per se.

Ma ei lükka ümber stsenaristide süüd, ent suur osa probleemist olime meie ise. Sarjale seatud ootused ja lootused olid ebainimlikult kõrged. „Ma tahan näha, kuidas Cersei Lannister maksab kõikide oma tegude eest ääretult valusat hinda!“ karjusime enne seda, kui King’s Landingu varisevad katakombid ta vaikselt enda embusesse võtsid. „Lõpuks ometi liider, kel on hea süda“, õhkasime Daeneryse poole, kui ta aina uuesti ja uuesti oma käed veriseks tegi. Meil olid ees heleroosad prillid, mis takistasid meil tulevikku selgelt näha.

Lõpp oli alati määratud olema pettumust valmistav. Troonide mängus ei ole võitjaid. See pole hollywoodilik happy end, kus peategelased kõikide raskuste kiuste suvisel heinapõllul avatud kätega teineteise poole tõttavad. Headuse ja armastuse võidukäik pole Westerosi modus operandi. Daenerys kaotas oma mõistuse ning elu, Jon pidi nentima elu ebaõiglust, raudtroon aga lakkas Drogoni tulises hinguses olemast.

Kas mõned tegelased tegid oma olemusele ebaloogilisi otsuseid? Ütlesid valesid asju valel ajal? Kaotasid oma IQ-st üllatuslikult mitu pügalat? Vaieldamatult on see nii, ent suur pilt ei muutu – „Troonide mäng“ lõppes täpselt nii, nagu ta pidi. Leigelt.

Öeldakse, et tähtis pole sihtpunkt, vaid teekond. Mitte keegi ei võta meilt varasemaid häid hooaegasid. Need kõrgpunktid, mis on me ajusoppides veel kirkalt meeles, ei kao kuhugi. See, kuidas miljonid inimesed ootasid iganädalaselt innukalt uue episoodi ilmumist, jääb fenomeniks.

P.S. Suurepärased momendid viimasest episoodist olid: Joni ja Ghosti taaskohtumine, Edmund Tully humoorikas üritus võimu haarata, demokraatia idee väljanaermine, Daeneryse tiivad.

P.S.2. „Bran kuningaks!“ on jätkuvalt (kogu eelneva jutu valguses) hämmastav kui mitte arulage otsus.