„Hitleri postuumne võit!“ Poolakate keerulisest suhtest holokaustiga sai üks nende eurovalimiste põhiteemasid (27)

Nüüd kütab kirgi USA seadus, mille kohaselt saavad holokausti ohvrid nõuda hüvitust ja varastatud varade ning väärisesemete tagastamist. Poola valitsus teatas, et nende riigilt ei saa nõuda mitte sentigi ning soovitab nõudmistega pöörduda Berliini poole, kuna kuriteod pani toime Natsi-Saksamaa, mitte Poola rahvas.

NPR vestles juudi rahvusest ajakirjaniku Konstanty Gebertiga, kes meenutab, et möödunud aastal üritas Poola valitsus eesotsas juhtiva Seaduse ja Õigluse parteiga kehtestada seadust, mis kriminaliseeris igasuguse poolakate seostamise holokaustiga. Seaduse kriitikud tõid aga esile selle, et nii on keeruline neil teemadel rääkida, debatte pidada või ka ajaloolastel uurida neid poolakaid, kes siiski olid kollaborandid ning võtsid inimsusevastastes kuritegudes tahtlikult osa. Mõni kuu hiljem muutis valitsus seadust ja kriminaalkuriteoga enam tegemist pole.

Kuid vastumeelsus erinevate ajalootõlgenduste suhtes läheb sügavamale ning näitab ka antisemiitlikku, juudivastast palet. Ülemöödunud nädalavahetusel marssisid Varssavis Poola rahvuslased, kes kandsid silte sõnumitega nagu „Holokausti hüäänid“. Mõned sildid olid leebemad, näiteks „Me armastame juute, kuid ei salli röövimist“. Euroopa Parlamendi valimiste eel on juutidele hüvitiste tasumisest saanud valimiste üks kuumemaid teemasid. Poola peaminister Mateusz Morawiecki Seaduse ja Õigluse parteist sõnas, et kui Poolalt, Natsi-Saksamaa ohvrilt hakataks mingeid hüvitisi nõudma, oleks see sisuliselt kui Hitleri postuumne võit. Rahvusvaheline juudikogukond sellise mõttega päri ei ole.

Konstanty Gebert räägib, et erilist ohtu ta igapäevaelus ei taju. Kuna juudid on Poolas niivõrd väike kogukond, peaksid nende suhtes vaenulikult meelestatud isikud väga vaeva nägema, et neid üldse tuvastada. Inimesed ei pruugi aktiivselt juudivastaseid avaldusi toetada, kuid poliitikud ja avaliku elu tegelased teevad neid siiski. See ei pruugi saada laialdast toetust, kuid on muutunud uueks normaalsuseks.

Lisaks leiab Gebert, et küsimus ei ole poolakate ja juutide vastuseisus, vaid Poola ühiskonna sisemises konfliktis ja küsimuses: millist Poolat me õieti tahame? Juudiküsimus on siin vaid üheks verstapostiks, arvab ta. Suur osa poolakatest on endiselt katoliiklased ning osa rahvast tahaks, et Poola oleks autoritaarsem, etniliselt tõupuhas, sügavalt katoliiklik, vaba perverssustest – neile inimestele on juutide teema praegu valus ja oluline. „Mis need perverssused on, võib igaüks ainult oletada,“ kehitab Gebert õlgu.