Mart Treial | Transi karikavõit tuleb Eesti jalgpallile ainult kasuks

Mul pole vähimatki Nõmme Kalju ega tõtt-öelda ühegi teise klubi vastu. Miks peakski, nad pole mulle kurja teinud. 

Lihtsalt kohalik jalgpall on erinevalt mõnest teisest pallimängualast, näituseks võrkpallist ja käsipallist, kaunis pealinnakeskne. Eriti edukuse mõttes. Ja see on igav.

Meistritiitel pole taasiseseisvunud Eestis jõudnud Tallinnast kaugemale kui 16 kilomeetrit eemale Maardusse, kus baseerus klubi algusaastail FC Levadia. Enne Nõukogude okupatsiooni õnnestus korra võidupidu pidada ka Tartu Olümpial, kuid sellega mujalt Eestist pärit vutitšempionite loetelu ka piirdub.

Teoreetiliselt sillutab karikavõistluste formaat teed üllatustele – ja neid on sel kümnendil eesotsas Tartu Santose finaalipääsuga ka olnud –, kuid turniiri võitudes need kahjuks ei kajastu. Vaid kaks karikat on mööda taasiseseisvunud vabariigi maanteid veerenud Tallinnast välja, mõlemad Narvasse. Enne laupäeva aastal 2001.

Niisiis on ainiti tervitatavad nood harvad juhud, kui väiksemad (või oleks õigem ütelda vaesemad?) suudavad endale midagi igaveseks auhinnariiulile võita. Ehk ammutavad Paide, Tartu, Viljandi, Kuressaare (või nende sponsorid?) ja teisedki Transi triumfist mingit sorti indu ja usku, sest narr oleks järgmised 17 karikat taas Tallinna eri linnaosade vahel jaotada.

Ses mõttes on põnev näha, kas ja kuidas hakkavad jõujooned Eesti vutis lähiaastail muutuma, sest jalgpalliliit käivitab uuel aastal solidaarsusmehhanismide järgmise etapi (eurosarja mitte pääsenud klubid saavad raha kuue profi palkamiseks), mis aitab Eesti meistrisarja täisprofessionaalse liiga suunas. 

Võistluse köitvuse huvides on geograafiline mitmekesisus ülioluline, paraku koondub Eesti elu (ja ühes sellega raha) aina enam pealinna. Olgem ausad, praegune meistriliiga olukord (neli Tallinna klubi + Maardu) flirdib ses plaanis kriitilise piiriga. Pilk esiliiga tabelisse reedab, et kõige tõenäolisemalt kerkib uueks aastaks eliitseltskonda Tallinna JK Legion, kes on võitnud kõik 12 mängu ja edestab Pärnu Vaprust kolmandiku hooaja järel kaheksa punktiga...

Mis veel Transi puutub, siis peab möönma, et kunagine kihlveoklubi on end vargsi sümpaatse(ma)ks muundanud. Võib-olla seepärast, et tänu kogukonnajuhi heale tööle lähevad klubi tegemised nüüd kordades rohkematele narvalastele korda.

Või põhjusel, et meeskonda on viimastel aastatel palgatud põnevaid leegionäre (näiteks Bermudalt ja USA-st) ning tuntud eestlasi, kes kiirgavad intervjuudes positiivsust. Võib-olla on põhjus puhtalt jalgpalliline. Või hoopis midagi neljandat. Tont seda teab. Aga midagi selles Transis igatahes on.

PS! Mõistagi saaks olukord olla hullem – nagu Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal või Valgevenes –, kus valitseb ainult üks klubi. Tiitlipinget, olgugi et Tallinna-sisest, meil õnneks jagub.