Nii tähistas Moise Kean (heledas) 2. aprillil Cagliarile löödud väravat. Enne seda olid vastasmeeskonna fännid teinud rassistlikke häälitsusi.Foto: AP/Scanpix
Spordiblogi
26. mai 2019, 21:20

Henry Lääne | Kui nii jätkata, ei saa sport rassismist kunagi jagu (2)

Muidugi pole rassism probleem ainult spordis, vaid ühiskonnas laiemalt. Ent 1. juunil mängitava Meistrite liiga finaaliga lõppev tippjalgpallihooaeg tõestas ilmekalt, et spordis on diskrimineerimine vägagi elujõuline. Selle välja juurimiseks üritatakse küll midagi teha, aga kuniks karistused on leebed, ei saa probleem kunagi lahendatud.

Jalgpallisõbrad on harjunud, et erinevaid reeglite rikkumisi karistatakse pehmelt. Klubi või koondis peab ühe kodumängu pidama publikuta, piltlikult öeldes halvimal juhul lisatakse ka rahatrahv, millega alaliit pühib tavaliselt pärast söömaaega suud.

Aprilli alguses läksid Itaalia kõrgliigas pallimurule Torino Juventus ja Cagliari. Saapamaa valitseja võitis 2 : 0, kuid rohkem kui tulemusest endast räägiti Ragnar Klavani leivaisa fännide ahvihüüetest Juventuse mustanahalistele mängijatele. Oma koosa said nii 19aastane Moise Kean kui ka hulga kogenumad Alex Sandro ja Blaise Matuidi.

Itaalias sündinud Elevandiluuranniku juurtega Kean lõi kohtumise viimase värava ning jooksis seda tähistades Cagliari ultrafännide ette. Ta sirutas käed laiali justkui küsides: „Mida teil nüüd öelda on?“

Saapamaa jalgpalliliit uuris juhtumit mai keskpaigani ja nende otsus oli jahmatav. Cagliari ei saanud mitte ühtegi karistust! Alaliit küll laitis ahvihäälitsusi, aga märkis, et neil polnud rassiga suurt pistmist...

Lõppev hooaeg tõestab, et võitlus rassismiga vajab uut lähenemist. Aitab väikestest rahatrahvidest ja mõttetutest karistustest. Aitab rumalatest selgitustest, miks keegi diskrimineerimise tõttu piitsa ei saa!

Mängijad, treenerid ja kohtunikud peaksid astuma julgemaid samme. Ahvihäälitsusi kuuldes võiks võistkond väljakult lihtsalt minema jalutada või vilemees kohtumise peatada. Kohalik vutiliit või kõrgliiga võiks omalt poolt lisada krõbeda rahatrahvi, mille suurus paneks fänne mõtlema, kas suu lahti tegemine on ikka mõistlik.

Siinkohal ei räägi ma juhtudest, kus mõni üksik toetaja midagi diskrimineerivat karjub. Selle karistamine läheks isegi praeguses poliitiliselt üha korrektsemaks muutuvas maailmas üle piiri.

Ebasündsad väljaütlemised läbivad arusaadaval põhjusel ikka ja jälle suu ning aju vahelise filtri. Pahatihti tuleneb see lihtsalt spordi lahutamatust osast – emotsioonist. Aga kui suur osa staadionist teeb näiteks ahvihäälitsusi, on see midagi enamat kui kohatu kõnepruuk. 

Ilmselt teab vaid jumal, kas rassismi suudetakse kunagi spordimaailmas maha suruda. Ent naeruväärsete karistuste jätkumisel ei saagi me seda iial teada.