„Aitäh sulle, mu poeg, saan nüüd rahus surra.“

„Meis, serblastes, on sõjageen kindlasti olemas ja see mõjutab meid. Nii heas kui ka halvas mõttes. Peame alati võitlema ja kui see on õige eesmärgi nimel, võime jõuda enneolematutesse kõrgustesse. Aga kui suund on vale, siis liigume katastroofi poole.“ Need sõnad kuuluvad võrkpalli Sydney olümpiavõitjale Vladimir Grbićile (48), kes koolitab neil päevil Eestis treenereid. 

Rahvusvahelise Võrkpalli Föderatsiooni sportlaskomisjoni peasekretärina töötav Serbia vollelegend tunnistab kohe intervjuu alguses, et ei anna liiga tihti ajakirjanikele usutlusi. Põhjuseks on Balkani kirjatsurade häbematus, nad uurivad alatasa poliitika kohta. „Mulle ei meeldi ennast sellega siduda, olen siiski sportlane,“ sõnab ta rahumeelselt. 

Spordigeeni sai serblane 2500 elanikuga Klekist, kust on pärit kolm olümpiamedalisti: võrkpalluritest vennad Vladimir ja Nikola Grbić (mõlemal on OM-kuld aastast 2000 ja -pronks aastast 1996) ning korvpallur Dejan Bodiroga (hõbe 1996). See on aga jäämäe tipp. Lisaks on sealt aegade jooksul sirgunud umbes 80 eri vanuseklasside Serbia (ja selle eelkäija Jugoslaavia) koondislast.