VIDEO | Chelsea hävitas finaalis Arsenali, Sarri teenis karjääri esimese trofee

Chelsea viis 49. minutil juhtima tunamullu (olude sunnil) Londoni linnaosasid vahetanud ning punase särgi sinisega asendanud Olivier Giroud. Tolle tabamusega tõusis prantslane ka Euroopa liiga suurimaks väravakütiks (11). 

Viimati sai mõni Inglismaa klubi eurosarjas säärase edurivimehe üle rõõmustada hooajal 2004-2005, kui legendaarne Alan Shearer kõmmutas Newcastle Unitedi värvides samuti 11 väravat. 

11 minutit hiljem oli siniste eduseis juba kaheväravaline, kui Eden Hazard leidis kastis ülesse kaitsjatest lahti rebinud Pedro, kes nahkkera külmavereliselt Petr Cechi seljataha saatis.

Tolle tabamusega tõusis 31aastane hispaanlane omapärasesse seltskonda. Nimelt on ta nüüd üks viiest mängumehest, kes skoorinud nii Meistrite kui ka Euroopa liiga (või nende eelkäijate) finaalis. Selles klubis ootasid Pedrot ees Allan Simonsen, Hernan Crespo, Dmitri Alenitšev ja Steven Gerrard. 

Kolmanda naela lõi Arsenali kirstu lõi 65. minutil Eden Hazard, kes realiseeris Giroud' teenitud penalti. 

69. minutil tekkis mängu korraks pinge, mil 133 sekundit varem platsile tulnud Alex Iwobi virutas Chelsea võrku tõelise kahurikuuli, kuid juba kolm minutit hiljem vaigistas Hazard kõikide Arsenali fännide lootused, tehes mängu lõppseisuks 4:1. 

Veidi omapärane oli asjaolu, et kuigi finaalis läksid omavahel vastamisi kaks Inglismaa meeskonda, siis tiimide algkoosseisudes jooksis väljakule vaid üks inglane - Arsenali paremäär Ainsley Maitland-Niles (21). Tõsi, teisel poolaeg paranes olukord märgatavalt, kuna Arsenali poolel sekkus vahetusest Joseph Willock ning Chelsea saatis väljakule Ross Barkley.

Mälestusväärne oli õhtu kindlasti Chelsea lootsi Maurizio Sarri jaoks, kes võitis Bakuus oma treenerikarjääri esimese suur trofee. Nii-öelda tipptasemele jõudis 60aastane itaallasest juhendajana alles 2013. aastal, mil tõusis Empoliga Itaalia kõrgliigasse. Pärast seda ongi ta juhendanud veel Napolit ning Chelseat. 

Kaks väiksemat trofeed mehe auhinnakapis siiski seisab. 2003. aastal tüüris ta Sansovino meeskonna Itaalia Serie D (tugevuselt neljas liigatase) karikavõitjaks. Kaks aastat varem oli ta sama meeskonnaga triumfeerinud ka Itaalia viiendas divisjonis.