DILEMMA: Eesti volletalent ei tahtnud head sõpra alt vedada ja seisab tähtsa otsuse ees

Kuue mehe lisandumine tähendab, et keegi pidi neile ruumi tegema. Kui Mihkel Varblase ja Renet Vankri koondiseperiood piirdus vaid sõprusmängude kaskaadiga, siis nüüd teevad kogenumatele ruumi Kevin Saar, Mart Naaber, Stefan Kaibald ja Märt Tammearu. 

Kui Hollandi võidumängu järel (asendus)kapten Andrus Raadikult uuriti, kes noorematest meestest teda enim üllatas, sõnas pärnakas, et Tammearu. „Märt on osav. See on üllatav, kuna ta on alles 18aastane,“ lausus ta. Kas parem kui 18aastane Raadik? „Nalja teete? Muidugi! Ma ei hakka sellest ajast parem rääkima.“

Tammearu puhul vajab lahendamist ainult üks probleem. Nimelt pakuvad saali- ja rannavõrkpall talle võrdselt huvi. Kuid lõpmatult kahe ala vahel pendeldada ei saa. Ka nüüd ei visanud Pärnust pärit noormees ketse niisama nurka, vaid pani need viisakalt riiulile, et suvekuudel rannavollele pühenduda.

Nimelt ootavad teda ja Timo Lõhmust suvel ees U20 ja U22 vanuseklassi rannavolle EMid. Eelmisest aastast on meie duol ka tiitlivõistluste kogemus all, kui U18 EMil tuldi üheskoos viiendaks.  

Igapäevaselt Venemaa koondise juures tegutsev endine rannahunt Rivo Vesik oli kevadepoole pettunud, kui sai teada, et Tammearu rannavolle ettevalmistusajast kuu aega saalikoondise juures veedab. Väites, et see vajutab ta mängule väga suure pitseri. Noormees ise asja nii tumedates värvides ei näe.

„Kui oled iga suvi randa mänginud, siis midagi jääb ikka külge. Esimene trenn tänavu päris nullist ei alustanud,“ sõnab Tammearu.

Kuidas säärane huvide konflikt tekkis? „Pidime Timoga juba hooaja alguses (talvel) otsustama, kas mängime randa või mitte. Kuna ma koondisekutset ei oodanud ja tahtsin suvel midagi teha, siis otsustasimegi rannavolle kasuks.

Kui kutse aga tuli, ei tahtnud Tammearu head sõpra alt vedada. "Otsustasin, et olen kuu aega saalis ja siis liitun temaga rannas."

Tammearu põhiaur on siiani läinud saalivõrkpalli peale, kuid seda pooleldi olude sunnil. „Meil polnud varem selliseid võimalusi, et aastaringselt randa mängida," lausub pärnakas ja lisab, et tema arvates kaks ala pigem täiustavad teineteist kui segavad. „Rand annab tarkust juurde. Näiteks, et kogu aeg ei pea täiega lööma.“

Koolitarkus omandab 18aastane nurgaründaja Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumis, kus ta viimased kuu aega saalikoondise laagri tõttu liiga sage külaline polnud. „Mais sisuliselt ei käinud koolis. Pean tänama kõiki õpetajaid ja klassijuhatajaid, kes vastu tulid. Nüüd nädalaga proovin võlad ära likvideerida,“ sõnab neljadele-viitele õppiv Tammearu.

Meestekoondise trennis nähtud tase noormeest ei ehmatanud, aga mõistagi andis tasemevahe kärmelt tunda. Enim kaitsefaasis. 

„Tase oli ikka omajagu kõrgemal, aga kõik oli väga mõnus. Saingi mängida kõvemate vastu ja näha, kuidas hakkama saan,“ sõnab Horvaatia vastu viimases geimis väljakule pääsenud ning üheksa rünnakuga kolm punkti toonud nurgaründaja.

„Läksin koondisesse selle pilguga, et peatreeneril on alati õigus ja teen seda, mida tema tahab. Õnneks võeti mind väga hästi vastu. Kõik muhedad vennad ja polnud nii, et ainult noortega oleks suhelnud,“ sõnab ta.

Aga tulevik, kas see kuulub rannale või saalile? „Mängime selle suve ära, pärast seda otsustan.“

Elu näinud Raadiku sõnul polegi see küsimus lõpuks liiga oluline: „Arvan, et temast tuleb igal juhul hea mängija, ükskõik, kas temast saab lõpuks ranna- või saalivõrkpallur.“