Deivil Tserp | Klavan – mõista või hukka mõista? (3)

Koondisekutsest loobumine lööb igal alal kired natuke vähem või rohkem lõkkele. Näiteks 1993. aastal pritsisid leheneegrid sõnasolgiga korvpalli olümpiavõitjat Tiit Sokku, kes ei tulnud Euroopa meistrivõistluste valik- ega finaalturniirile. Soku jaht jätkus mitu aastat.

Klavanit pole reeturiks nimetatud. Lõviosa ajakirjanikest ja jalgpallihuvilistest saavad aru, et loobumine on otseselt seotud vigastusega, mis paiskas ta ka Itaalia meistriliigas santide ordu liikmeks.

Öeldakse, et statistika peegeldab absoluutset tõde. Klavan on Eesti koondist esindanud 125 korda, sestap ei saa süstemaatilisest kõrvale viilimisest või seanahavedamisest juttugi olla.

Tegelikult eksisteerib üks kirjutamata reegel, mida kiputakse eirama. Alla 30aastaste sportlaste puhul on koondisest eemale jäämisele vaid üks õigustus – surm! Ent veteraniikka jõudmine annab mõne eelise. Karjääri lõpusirgel liikuv sportlane tohib juba ise otsustada, kas koondisse tulek on samasugune kohustus nagu kodumaa kaitsmine vaenlase rünnaku korral.

33aastasel Klavanil pole klubijalgpallis suure tõenäosusega enam pikka pidu. Ta peab vaatama laia pilti ning iga otsuse langetamisel lähtuma vanasõnast üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Ta märkis hiljutises intervjuus ERRile siiralt, et lõppenud hooajal tuli väga palju valuvaigisteid alla kugistada.

Kaamel varub enne kõrberännakut küüru vett, karu nosib talveuinaku eel head ja paremat. Tippsportlane peab end tulevikuks majanduslikult kindlustama. Keegi ei tea, kuidas tal õnnestub tavaellu sukeldumine. Kui oled raha nutikalt tallele pannud, saad vähemalt karjääri lõpetamise järel mõne aasta vanast rasvast elada.

Kuulen siinkohal kiibitsejate ärritunud hõikeid: Klavan on teeninud nii palju, et võib muretult oma päevade lõpuni elada! Minul puudub tema pangakonto seisust täpne ülevaade. Samas tean maailma spordiässade juhtumite põhjal, et tagasilöökide korral pole ükski kogutud rahasumma piisavalt suur.

Kommentaari pealkirjas tõstatatud küsimusele – Klavan – mõista või hukka mõista? – on üsna kerge vastata. Mõistan teda täielikult! Ühtlasi rõõmustas mind Eesti koondise peatreeneri Martin Reimi otsene vihje, et käimasolevas EM-valiksarjas ootab võistkonda põhjalik noorenduskuur.

Olgem ausad, sinilinnu püüdmine muutus ebareaalseks juba sel päeval, kui loosimisel selgusid alagruppide koosseisud. Kas see meeldib meile või mitte, aga peatselt tõmbavad nii Klavan kui ka koondise teine tugitala Konstantin Vassiljev särgi selga lahkumismänguks. Mõlemad saavad väärikalt taanduda, sest nende kohustused on eeskujulikult täidetud.

Loomulikult on praegu väga raske ette kujutada, et peatreeneri kaardipakist puuduvad trumpässad Klavan ja Vassiljev. Ometi on kasulik sündmuste niisuguse käiguga võimalikult vara leppida.

Õnneks kavatseb Reim astuda samme selleks, et staaride lahkumine ei jätaks järele pommiauku. Neid on võimalik veel kasutada ja tekitada olukord, et teatepulk ei kuku üleandmise hetkel kolinal maha.