ANALÜÜS: jalgpallikoondise plaan mängida palliga julgemini ja osavamalt õnnestus

Tulemuse mõttes läks jälle nadilt. Belfastis kaotasime 0 : 2, Tallinnas 1 : 2. Aga emotsionaalselt pakkus koondis koduväljakul pöidlahoidjatele palju rohkem kui võõral murul.

Alustuseks koosseisuvalikust. Belfastis saatis peatreener Martin Reim platsile viiese kaitseliini, mille esist turvasid Karol Mets ja Artjom Dmitrijev. Pessimistid ütlesid seepeale, et läksime mängima seitsme kaitsjaga (faktiliselt ehk InStati raporti mängijate keskmise paiknemise järgi kuuega – Mets oli sisuliselt neljas keskkaitsja). Konstantin Vassiljev alustas pingilt, samuti palliga sina peal olev Mattias Käit oli harjumuspäratus 5-2-1-2 asetuses (kaitsefaasis 5-2-3) ette nihutatud poolkaitsja.

Kuivõrd tulemuseks oli mänguline häving ühes kaotusega, lähenes Reim, nagu lubatud, Tallinnas asjale silmatorkavalt ründavamalt. Asetuseks 4-2-3-1, kusjuures nii Vassiljev kui ka Käit möllasid platsil avavilest saati ning äärtel alustasid ründava suunitlusega Sergei Zenjov ja debütant Vlasi Sinjavski.

Efekt oli märgatav tribüünilt, InStati raport ainult kinnitab vahetuid muljeid. Belfastis tekitas Eesti statistikagurude määratluse järgi üheainsa väravavõimaluse (Henri Anieri üks vs. üks moment 0 : 1 seisul), Tallinnas suisa kuus, millest üks lõpetaski võrgus. 

Rünnakute kvaliteet ongi märksõna, milles Eesti koduplatsil tänu paranenud söödutäpsusele (triblingud õnnestusid Lillekülas isegi nõks kehvemini kui võõrsil) kõvasti juurde pani. Kvantiteet jäi laias laastus samaks – Belfastis tegi Eesti 60 rünnakut, millest viis lõppesid pealelöögiga (neist kolm olid väga hädised), Tallinnas 67 (kaheksa lööki, millest viis olid väga korralikud).

Eestlased tegid ründava iseloomuga sööte 27 võrra vähem kui võõrsil (226 vs. 253), kuid nende täpsus oli parem (71% vs. 64%). Väljaku viimasele kolmandikule läks teele 101 söötu, millest 72 jõudsid adressaadini (Belfastis 81st 44 ehk 54%). 18st trahvikasti läkitatud pallist leidsid kaaslase pooled (Belfastis 17st 6 ehk 35%). Ja mis kõige tähtsam, viiest võtmesöödust (sööt sõbrale, kes on skoorimispositsioonil või sööt, mis lõikab ära kogu vastase kaitseliini) jõudis omadeni neli (võõrsil kuuest kaks). 

Neist kolme autoriks oli maestro Vassiljev, kes oli koos vasakkaitsja Artur Pikaga meie põhiline rünnakute ehitaja, kui vaadata sööte väljaku viimasele kolmandikule (ja Vassiljevi puhul ka sööte trahvikasti). Nagu teame, skooris Vassiljev geniaalse karistuslöögi ning tekitas lisaks veel kaks momenti. Ühesõnaga, täielik rünnakute aju, kes käis vajadusel ka sügaval palli hankimas, kuid sai seda eelkõige Pikalt, Sinjavskilt ja Käidilt. 

Statistikast jääb silma veel see, et Eesti koondis jõudis Tallinnas kaks korda rohkem väljaku viimasele kolmandikule kui Belfastis (32 vs. 16). Tõsi, jõudmised trahvikasti on 8 : 7 võõrsilmängu kasuks, kuid Tallinnas lajatasid meie mehed Vassiljevi ja Dmitrijevi esituses ka kaks üliohtlikku kauglööki (lisaks väravale). 

Mängu iseloomu võtab hästi kokku populaarsemate sööduliinide edetabel. Kui Põhja-Iirimaal troonisid seda kaitsjate ja Metsa omavahelised kiigutamised, siis nüüd olid esiviisikus esindatud ka Vassiljev ja Sinjavski. Teisisõnu, Eesti otsis julgemalt käike ettepoole. 

Kõige ülalkirjeldatu taustal võiks arvata, et samamoodi kasvasid ka põhjaiirlaste ründavad näitajad, kuid tegelikult mitte. Jah, väravavõimalusi tekitasid nad Tallinnas ühe võrra rohkem (7 vs. 6), aga näiteks rünnakuid ja pealelööke vähem (vastavalt 93 vs. 115 ja 14 vs. 18). Niisamuti langes oodatud väravate koefitsient (2,15 vs. 2,7), mis Eestil kasvas 0,35-lt 0,76-le.

Kokkuvõtteks. Kui Belfastis oli Eesti ründemäng nüri nagu võinuga, siis kodumatšiks oli see luisu alt läbi käinud ja viisakaks teritatud. Paradoksaalsel kombel torkasid meie treenerid endale näppu just tolle tömbima terariistaga, kuid tegid sellest õiged järeldused. Loodetavasti ka pikas perspektiivis.