Jalgpall

ÕL SAKSAMAAL | Aasta, mil jalgpall muutis peaaegu kõike! 

Kaarel Täll, Mainz, 11. juuni 2019, 17:01
2006. aasta jalgpalli MM äratas Saksamaal patriotismi.  Reuters/Scanpix
2006, suvi ja jalgpall. Sakslased kogunesid ikka ja jälle tänavatele, haarates uhkusega kaasa rahvuslipud. Oma maa hümni lauldi valjemini kui keegi üldse mäletas. See kõik oli uus. Või pigem unustatud vana.

Jutt käib Saksamaal toimunud jalgpalli MMist. Tagantjärele võib öelda, et tolle spordivõistluse kombitsad ulatusid nii sügavale ühiskonda, et MMi lainetusi näeb ilmselt ka täna ja tulevikus.

Samal teemal

Kolisin ajutiselt Saksamaale elama 2005. aasta suvel. Väikesesse Meschede nime kandvasse linnakesse Dortmundi külje all. Umbes pool elanikest olid nn põlissakslased, ülejäänud sisserändajad või nende järeltulijad. Kohe jäi silma, et paljud hoidsid omaette gruppidesse. Srilankalastel olid omad pargid, portugallased suhtlesid peamiselt omavahel, samamoodi rumeenlased, türklased, poolakad ja kurdid. Seda kõike soosis kaudselt koolisüsteem, mis juba noorest east lapsi erinevatesse kastidesse lahterdas.

Minu klassis olid sakslased napilt ülekaalus. Ühiseid teemasid leiti sisserändajatega pigem vähe, kuid alati päästis üks ja ainus jalgpall.

Mingil määral tehti selle pallimängu tähendus mulle selgeks juba esimesel koolipäeval. „Dortmund või Schalke?“ küsiti. Valisin esimese, sest teadsin Jan Kollerit ja Tomas Rosickyt. Peagi olin juba uute sõpradega Westfalenstadionil ja laulsin koos 80 000 inimesega. Ka Meschede asub Ruhri jõe ääres, seega oli igati arusaadav, miks kuulus Ruhri derbi meile nii palju korda pidi minema.

Mida nädal edasi, seda suurem fookus läks 2006. aasta juunile-juulile. Kõik rääkisid jalgpalli MMist nagu maailmaimest. Sellest pidi kindla peale tulema elu parim suvi!

Ajalooõpetaja jättis omal riisikol ära maailmasõja teemalised tunnid, kustutas klassis tuled ja lasi projektori abil seinale midagi, millest räägitakse aegade lõpuni. Berni ime! 1954. aasta jalgpalli MMi finaal, kus noored sakslased võitsid maailma parimat meeskonda ehk Ungarit. Tegemist on tänase päevani ühe jalgpalliajaloo suurema šokiga.

Istusime haudvaikuses ja vaatasime. Vahepeal vajutas õpetaja pausile, et näidata mängijate paiknemist ja arutada taktikalisi nüansse. Ja siis vaatasime edasi, algusest kuni päris lõpuni. Suve ootus sai tuure kõvasti juurde, sest ka mina, ajutine idaeurooplasest sisserändaja, hakkasin aduma jalgpalli tähtsust tavalise sakslase elus.

1954. aasta jalgpalli MMi finaal, kus Saksamaa alistas Ungari.  AP/Scanpix

Ometi sattusin elama spordikaugesse perekonda. Pereisa oli sakslasest skulptor, perenaine aga belglannast psühhiaater. Nad kasvatasid kolme poissi, keda kõiki võis julgelt hipiks nimetada. Sport ei huvitanud kedagi. Kuid ka meie lõunalauda hakkasid ajapikku jõudma täiesti ootamatud teemad – kas peatreener Jürgen Klinsmann peaks väravasse panema Oliver Kahni või Jens Lehmanni? Sellest sai ühiskondlikult nii oluline küsimus, et isegi skulptorid pidid enda jaoks mingi arvamuse välja kujundama. Muidu jääd veel omal maal lolliks!

Kuid tegelikult ei teadnud keegi päriselt, mis see kauaoodatud MM endaga kaasa toob. Mina seisin avamängu ajal mõnekümne tuhande inimesega Bochumi staadioni murul ja vaatasin suurelt ekraanilt sakslaste võitu. Aga paar sõpra olid juba siis veidi hämmingus, kui nad lõpetasid täiest kõrist hümni karjumise. Nad polnud nii varem teinud. Sest nii ei tehta... Aga jalgpall muutis sel aastal paljutki.

Järgneva kuu jooksul oli täiesti tavaline, et Meschede majadel lehvisid Saksamaa lipud, autode akende ja antennide külge pandi mida iganes, et näidata Saksamaa sümboolikat. Viimatise maailmasõja järel polnud sakslased midagi sarnas teinud ega näinud. Meie peres võeti mitu korda arutusele, et mis siis tegelikult toimub? Mäletan, et noorem põlvkond oli pigem tärkava patriotismi poolt. Pereisa vaatas lipumerd suurema skepsisega.

MMi ajal kadusid kuuks ajaks ühiskondlikult eraldi hoidnud grupid – nüüd olid kõik ühe asja eest väljas! Saksamaa koondis! Tõsi, siin on oma mööndused, sest muidugi hoidsid näiteks Poola või Türgi taustaga inimesed ka oma juurtele pöialt. Aga kui Saksamaa mängis kellegi teise vastu, siis mindi tänavale ja lauldi kodumaa (mitte isamaa) hümni.

Rõhutan veelkord – kõik ütlesid, et nad polnud midagi sarnast varem näinud. Toimus omamoodi rahvuslik ärkamine. Pärast 2006. aasta MMi pole enam kellelgi kahtlust, et Saksamaa lipuga jalgpallimängule jalutamine on täiesti normaalne tegevus. Samal ajal jäid ühiskondlikud lõhed ikkagi alles. Tagantjärele on ka arvatud, et ehk isegi võimendusid.

Sisserändaja elas MMi järel tavalist elu edasi, aga paljude sakslaste maailm oli suuremal või väiksemal määral muutunud. Enne oli neil häbi, mida kaasmaalased 20. sajandil maailmale tegid. See tunne ei kao, kuid ühtäkki lisandus häbile uhkus, et neil on suurepärane jalgpallikoondis, mis rahvast ühendab.

Kõik eelnev põhineb vaid omal kogemusel, ühtegi teadustööd pole siinkirjutaja 2005. ja 2006. aasta rahvusliku ärkamise kohta lugenud. Veidi annab mõttemalli muutusest märku fakt, et kaks aastat pärast MMi hakati Saksamaal esimest korda ajaloos näitama BBC huumorisarja „'Allo 'Allo!“, kus Teise maailmasõja üle nalja visatakse. MMi-eelne sakslane poleks ilmselt seda vaadata suutnud ega tohtinud. Ühiskonnas polnud muutust veel toimunud.

Tänapäeva Saksamaal toimuva ja 2006. aasta MMi vahel tekivad igal juhul huvitavad seosed ja küsimused. Kas ootamatu ja spontaanne patriotismipuhang pigem lõhestas juba ammu multikultuurseks muutunud ühiskonda või liitis hoopis sakslasi rohkem kokku? Või mõlemat korraga. Ja siis öeldakse, et sport olevat ainult paljas meelelahutus. Kohati võib üks võistlus muuta palju rohkem, kui keegi seda üldse oodata oskaks.

Saksamaa koondis võõrustab täna kell 21.45 Mainzis Eestit. Jälgi matši Õhtulehe otseblogi vahendusel!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee