Spordiblogi

Mart Treial | Eesti jalgpallis on aeg ausaks analüüsiks (4)

Mart Treial, 15. juuni 2019 20:06
Selliseid skoore on valus vaadata. Õnneks on neid targa töö abil võimalik tulevikus vältida.Foto: SIPA/SCANPIX
Mainzi saunaõhtust on juba mitu head päeva möödas, kuid rõve pohmakas ei taha kuidagi kaduda. Küsimusi on jätkuvalt rohkem kui vastuseid. Mitte, et mälus oleks auke – me ei joonud poistega ainsatki õlut –, aga lihtsalt nii kuradi palju asju läks valesti.

Muidugi võib ka lihtsalt õlgu kehitada, viidata meie mängijate koduklubidele ja Eesti rahvaarvule ning septembris ja oktoobris, kui tulevad Holland ja Saksamaa, Lillekülla kasevihad kaasa võtta. Nagu ütles FC Flora spordidirektor ja U17 noormeeste koondise peatreener Norbert Hurt ETV stuudios mängu järel: kõige lihtsam on hakata otsima vabandusi. Aga mis sest kasu oleks? Selle asemel on vaja teha aus analüüs ja midagi muuta, sest uusi ja paremaid mehi piiri tagant sisse osta ju ei saa.

Samal teemal

Ilmselgelt peituvad probleemi, mille tagajärg too 0:8 oli, juured sügavamal kui peatreener Martin Reimi ja platsil käinud mängijate isikutes. Kus täpselt, ma ei tea, aga arvatavasti noortejalgpallis, sest miks muidu saatis Reim parimas usus väljakule valikmängude läbi aegade vanima koosseisu (29 aastat 10 kuud ja 18 päeva)?

Kus on meie noored, vihased ja tasemel (!) jalgpallurid? Ma mõtlen need, keda lihtsalt ei saa algkoosseisust välja jätta, mitte avansi korras debüteerijad. Viimastel aastatel on vesternikangelase kombel jalaga koondiseukse lahti löönud vaid Mattias Käit, kes siirdus 14aastaselt Inglismaale Fulhami akadeemiasse. Juhus?

Alustame tehnikast. Mille pagana pärast ei suuda/oska/julge suurem osa (või kõik?) eestlastest triblada, sööta või lüüa nagu tippmehed? Loogika ütleb, et võimalikke põhjuseid on kaks (jättes kõrvale võimatuna näiva oletuse, et kogu rahvus on andetu): halb töö või vähe tööd. Kehv suusailm ja sisehallide puudumine ei saa olla lõplik vabandus, sest tehnikat saab tahtmise korral arendada ka väiksemas ruumis. 

Veelgi enam jääb arusaamatuks mure Eesti koondise mängijate füüsilise vormi üle. See tuleb ebanormaalselt ja ebameeldivalt tihti jututeemaks (guugeldage ja saate kinnitust), kusjuures reeglina asjaosaliste endi initsiatiivil.

Kas kehva füüsise tõttu langesimegi Mainzis üheksakesi oma trahvikasti vahetusse lähedusse ja olime arusaamatult passiivsed ja aupaklikud? Kui jah, siis miks on meie professionaalide füüsis kehvem kui hiljuti pika ja raske klubihooaja lõpetanud Saksa ässadel? Kas meie mehed mängivad klubides, kus tehakse füüsise kallal kehva tööd? Või teevad nad ise mingeid asju üle jala, viilides? 

Saan suurepäraselt aru, et Flora ja Müncheni Bayerni mängukvaliteet erinevad teineteisest nagu siga ja kägu, aga kuulge, kas see peab automaatselt tähendama, et esimeses on X korda nõrgema füüsisega mehed? Kes keelab teha Eesti liigas maailmatasemel fitnesstrenni ja pürgida Liverpooli-stiilis meeskondliku pressingu poole? Ilma ja raha taha nagu ei tohiks jääda. Või taandub siingi kõik lapsepõlve, kust võeti kaasa nõrk põhi?

Minul neid vastuseid pole, aga mulle tundub, et nende peale tuleks mõtelda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee