Jalgpall

GALERII | Ametist lahkunud Martin Reim: surve ja vastuseis oli läinud liiga suureks (26)

Henry Lääne, 18. juuni 2019, 11:16
Pressikonverents, kus jagasid kommentaare Martin Reim, Andres Oper, Janno Kivisild ja Mart Poom.Foto: Tiina Kõrtsini
Eile hilisõhtul teatati, et Eesti jalgpallikoondise peatreener Martin Reim astus koos abitreeneritega (Mart Poom, Janno Kivisild ja Andres Oper) ametist tagasi. "Kuna vastuseis oli nii suureks läinud, siis otsustasin, et meeskonnale ja mängijatele on parem, kui lahkun," ütles endine juhendaja.

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak sõnas eilsel pressikonverentsil, et treeninguprotsess valmistudes EM-valikmänguks Põhja-Iirimaa vastu ei sujunud. "Tavaliselt me ei räägi, mis mänguväliselt toimub, sest need on võistkonna enda asjad. Head või halvad, nendega tuleb ise hakkama saada," sõnas Reim.

"Kindlasti ei olnud võistkond enne Põhja-Iirimaa mängu sportlikult kõige paremas toonuses. Palju oli ebakindlust. Meil oli hea võimalus oma treeningutel ja koondiselaagris võõrustada UEFA Pro litsentsiga treenereid, kellega sai väga palju mõtteid vahetatud. Ka sealt tuli selliseid küsimusi, et kas tõesti on olukord selline?"

"Põhja-Iirimaa mänguks valmistumine oli väga keeruline ja pingeline. Arvan, et tegelikult mäng ise tuli meile üllatavalt hästi välja, kuigi kaotasime jälle. Seal oli märke, hea tulemuses saamiseks peame ennast kõvasti ületama. Peaaegu ka õnnestus," sõnas Reim. 

Martin, räägi, mis eilse otsuseni viis sinu peas?

Samal teemal

"See sama, mida ütlesin pärast mängu Saksamaal. Kui jalgpalliliidu juhatus ehk need, kes otsustavad peatreeneri koha üle või me ise tunneme, et see on Eesti jalgpallile parem variant, siis olen nõus sekundi pealt tagasi astuma.

Mõtlesin väga palju, mis on iga variandi plussid-miinused, võimalused. Nägime, et kuna surve või vastuseis on nii suureks läinud, siis praegust olukorda vaagides jõudsime otsusele, et meeskonnale ja mängijatele on parem, kui astume tagasi ja nad saavad järgmistele mängudele minna puhta lehe pealt. 

Ega väga palju aega pole. Septembri esimene mäng on meeskonnale ülioluline. Treenerivahetus annab esialgu tõuke, mis võib esimesele mängule kasuks tulla. Selle peale ka loodame." 

Kelle surve või vastuseis?

Reim: "Räägin ka ajakirjanikest. Seda tuli väljastpoolt väga palju. Ükskõik, mismoodi mängisime. Kui võitsid, oli vastane kehv. Kaotasid, tehti maatasa.

Ametlik tagasiastumisavaldus esitati eile. Millal treeneritega asjad läbi arutasite?

Reim: "Lõplik otsus oli eile, enne kui juhatusele oma mõtte edasi andsin. Rääkisime [treeneritega] omavahel iga päev. Nii nagu alati mängude eel võistkonna taktika osas väga palju suhtleme, räägime ja variante läbi arutame, siis tagasiastumisplaaniga oli samamoodi. Mingi hetk olime üht meelt, siis teist. Lõpuks panime plussid-miinused kokku ja tuli selline otsus."

Martin, oled võiduprotsendilt taasiseseisvumisaja edukaim treener. Kuidas ise treeneritebrigaadiga tunnete, kas jäi midagi ka tegemata või oli pilt üpris realistlik. Et olukord ongi lihtsalt selline nagu on?

Reim: "See on nüüd väga libe tee vastata. Ühest küljest ei saa olla koondise peatreener, kui ei usu, et suudad iga kord üle lati astuda. Mänge oli üle 30. Ma ei mäleta ühtegi kohtumist, kus oleks midagi rahulikult läinud. Iga kord oli mingeid takistusi, mida oli vaja ületada. Kas võidukohustus või mingi hetk pidime õnnestuma hästi, et vastaseid üle mängida.

Loomulikult on iga kaotus valus. Iga kaotuse puhul mõtled, kas oleks saanud midagi teisiti teha. Kas koosseisu või taktika muudatus oleks resultaadile kasulik olnud. Kahjuks on seda tagantjärgi võimatu kindlaks teha.

Selles, et mänge ei võidetud, polnud süüdi üks või teine asi. See on kõigi vastutus. Loomulikult on mõned mängud, kus kindlasti pead võitma. 

Või matšid suurte tiimidega, kellelt on tulnud suured kaotused. See on see, kui on halb päev ja kõik pole kõige paremas toonuses. Siis on see suhteliselt realistlik, et nii võib ka juhtuda.

Seda on varemgi juhtunud. Ja kui olla realist, siis kui mängijate üldine tase märgatavalt ei tõuse, võib seda juhtuda ka tulevikus. Seniks, kuni Eesti jalgpalli üldine tase tõuseb."

Mart, Sa olevat eilsel juhatuse koosolekul väga emotsionaalne olnud?

Poom: "Kuna olen istunud põhimõtteliselt kahel toolil, olles juhatuse liige ja koondise treeneritetiimi liige, siis arvan, et sa ei saa oma iseloomu muuta. Oled selline nagu oled. Pole vaja ümber nurga rääkida.

Spordis ja jalgpallis üldiselt võidab meeskond, kaotab treeneritetiim. Nagu Martin ütles, üldsuse, ajakirjanduse või Eesti ühiskonna surve oli nii suur, et mõnes mõttes tahetaksegi verd. Või kedagi, kes vastutab. 

See pole häbiasi, kui vastutame ja võtame sellise otsuse, et astume praegu kõrvale. See annab uutele võimaluse teha asju paremini või omamoodi. Tahan, et ka mängijad võtaksid rohkem vastutust. Igaüks, kes tõmbas sinisärgi selga, teadis, et nad ei esinda vaid iseennast ega koduklubi, vaid Eesti riiki. 

Ütlen veel, et saame kõik andeks anda, kui asjad ei õnnestu. Praeguse treeneritetiimiga võime lahkuda sirge seljaga. Kindlasti näete meid veel. Üritasime. Kui tahate, võite süüdistada, et me ei üritanud, aga usun, et andsime parima. Kui Saksamaa mängust rääkida, siis see oli paljude halbade asjade kokkulangevus, miks selline tulemus tuli. 

Aga elu läheb edasi. Loodame, et kui head asjad langevad meiesuguse koondise jaoks kokku, võime teha ka suuri asju."

Mart, palju on olnud juttu motiveerimisest, et praegusel põlvkonnal on selles osas probleeme. Kas pead seda silmas kui räägid vastutusest?

Poom: "Ma pole nõus pealkirjadega, et koondislased ei tahtnud või olid tahtejõuetud. Praegune mängijate valik, kus enamik tuleb Eesti liigast ja lähevad Saksamaa vastu, see hüpe on väga suur. Vahest lihtsalt mõtled üle või põled lihtsalt läbi. 

Ka mina olen mõnes mängus läbi põlenud. Mida kogenumaks saad, seda rohkem oskad oma emotsioone kontrollida. Me ei näe mängijate sisse. Ma ei taha seda põlvkonda maha teha. Käsil on ka põlvkondade vahetus, mis on alati valuline. Jällegi, võib-olla olin liiga karm, aga vastutus pole mitte ainult mängus tervikuna, vaid ka omas funktsioonis. 

Kritiseeriti, et läksime viiese kaitseliiniga, aga oleme sellega ka enne mänginud ja edukad olnud. Kahjuks Saksamaa mängus jäi mulje, et mängijad jäid üksteisele lootma ja oma konkreetses tsoonis ei julgetud vastutust võtta. 

Noored ja kõik meie mängijad peavad olema julgemad. Tahtma kõvasti. Uskuma endasse. Siis läheb ka asi paremaks. Peame kõik koos uskuma. Mitte ainult treenerid ja mängijad. Või jalgpalliüldsus. Ka ajakirjanikud. 

Pean noortele mängijatele ütlema, et ärge mõelda nii nagu mõned enesekesksed ajakirjanikud mõtlevad. A la Priit Pullerits, kelle suurim saavutus on Tartu maraton läbi sõitmine ja sealgi saab ta jalgpallurilt (Raio Piiroja - toim.) pähe. Lootus on alati. Ükskõik, mis olukorras. Ei pea nii mõtlema, et olukord on täiesti läbi."

Reim: "Ma taha selle siia ette kutsuda ja küsida, mille alusel julgeb ta seda väita, et mängija ei pingutanud? Olen nõus sellega, et väljast võis Saksamaa mängus tunduda, et "kurat, miks ei võideldud?" Aga kui sa ei jõua situatsioonigi, siis sa ei jõuagi võidelda. 

Kui oled positsioonist kaugel või vastane on nii hea, et pall liigub eest ära, enne kui oleks tahtnud kellelegi sisse lennata. See, mis oli Põhja-Iirimaa vastu viimased 20 minutit näitab võib-olla midagi muud. Mängijate füüsilist võimekust või taset.

Nagu Mart ütles, siis oleme sirge seljaga ja selles osas mingeid etteheiteid pole. Mängijate olukord on selline, et nad peavad muud ka tegema, kui ainult mänguks maksimumi andma. Peavad koduklubis võitlema selle eest, et põhikoosseisus olla. Individuaalselt on vaja tööd teha, et puudujääke likvideerida. Selles osas on kindlasti pikk tee veel käia." 

Oper: "Samm minna Eesti liiga pealt maailma tippude vastu mängima on võib-olla natukene liiga suur. Ja Põhja-iirimaa mängu viimased 20 minutit näitasidki meie füüsilist taset. Meie mängijad hakkasid väsima ja sealt pealt [kaotus] tuligi."

Küsimus Jannole. Äkki praegune treeneritetiim vaatas olukorda liiga realistlikult, et polegi suuri lootuseid teiste vastu. Kas uus juhendaja peaks olema rohkem motiveerija kui treenerigeenius?

Kivisild: "Koondisel on olnud erineval ajal erinevad väljakutsed. Seetõttu on läinud vaja ka erinevat tüüpi peatreenerit või treeneritetiime juhendaja kõrvale. 

Kui tuua välja meie tiimi üks nõrkus, siis oleme loomult kõik väga sarnased. Meil on suurepärane koostöö ja need kolm aastat olid väga vinged. Aga uus treener toob võib-olla midagi uut, mida meil polnud. Ja see aitab võistkonnal tugevamaks saada."

Aivar Pohlak rääkis, et uus treener peaks olema inimtüübilt motivaator. Martin, kas sa näed, et see oli sinu ja kogu tiimi suurim puudjääk?

Reim: "Motiveerida ei saa kunagi liiga palju. Aga ütlen seda, et kui järgmine treener tuleb ja tegeleb ainult motiveerimisega... seal on ka teisi tahke. Taktika või mängijate individuaalsed oskused. Nende osas ei saa asju tegemata jätta. 

Ma ei ole nii naiivne, et ainult motiveerimise pealt suuri asju hakkaks tegema. Kui mängijad tulevad Premier League'ist või Bundesligast, siis olen nõus, et vaja on motivaatorit, kes paneks pusle kokku. 

Tihti on väljakutse aga see, et kuidas sa ka Saksamaast ei räägiks ja kuidas sa nende käike kinni ei taha panna, siis ainult motivatsioonist ei piisa. Väga palju peab tegelema ka taktikalise poolega."

Mart, kui sulle tuleks pakkumine olla peatreener, kas leiaksid endas tahtmist ja motivatsiooni?

Poom: "Esiteks pole mul UEFA Pro litsentsi, mis on üks esimesi kriteeriumeid. Loomulikult on see väga austusväärne amet, aga praegu pole mul selleks ambitsiooni. 

Mul on väravavahtide treenerina veel väga palju anda. See on amet, mida olen lapsest saati pidanud. Teadmised ja kirg on kõige suuremad just selle vastu. Saan olla kasulik nii Nõmme Unitedis kui ka Eesti jalgpalliliidus. 

Seega praeguses eluetapis ütlen "ei". Aga ma ei välista seda kunagi tulevikus." 

Martin, eelmise treeneri lahkudes öeldi konkreetselt, et sina võiksid olla järgmine. Kes oleks sinu nägemuses uus juhendaja?

Reim: "Tarmo Rüütli. Tõsiselt."

Eilsel pressikonverentsil ütles Pohlak, et Janno, sina, kindlasti uue peatreeneri tiimis jätkata ei taha. Mart ja Andres, kas ka teie välistate selle?

Poom: "Never say never (ära iial ütle iial - toim.). Aga kõige tähtsam on, et kui uus pealik tuleb, siis tal oleks vabad käed ise oma meeskond moodustada. Olles EJLi juhatuse liige, tean, et see on kandidaatidele kõige tähtsam. Kõige tähtsam on, et nad saavad oma valikutes olla vabad. 

Me olime üks tiim. On väga tähtis, et uus peatreener usaldaks oma abilisi, oleks hea sisekeemia ja sarnased põhimõtted. Kui uus peatreener näeb mind oma abilisena, siis kaaluksin seda. 

Minu jaoks Eesti koondise esindamine auasi ja olen alati Eesti eest võitlemas. Samas ei juhtu ka midagi, kui uus treener valib kellegi teise. Aga kas mul on olla ambitsiooni uuest treeneritetiimis? Kindlasti."

Oper vastas sisuliselt samamoodi.

Martin, olid ametis 1006 päeva. On see vähe, palju või parasjagu? 

Reim: "Julgen väita, et selline ongi keskmine treeneri eluiga. Olgu siis klubi või koondise juures. 

See oli vist Indrek Zelinski, kes ütles hästi, et kui treener lepingule alla kirjutab, kirjutab ta alla ka lahkumisavaldusele. Vaid kuupäev jääb lahtiseks. 

Kui see hetk kätte tuleb, tuleb see siiski alati järsku ja ootamatult. Aga see hetk tuleb ära tunda. Arvan, et olin ametis piisavalt kaua, et tunda nii rõõmu kui ka kurbust mängudest ja ametist."  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee