Jalgpall

Raio Piiroja: minu arvates polnud Reimi ja teiste tagasiastumiseks tungivat vajadust (8)

Karl Juhkami, 18. juuni 2019, 12:32
Raio Piiroja (keskel) pidas oma viimase mängu jalgpallikoondises neli aastat tagasi 31. märtsil Islandi vastu.Foto: ALAR TRUU
„Ootamatult tuli see uudis,“ selgitab 114 korral Eesti jalgpallikoondist esindanud Raio Piiroja oma esmast tunnet, kui sai teada, et Eesti jalgpallikoondise treeneritebrigaad astus ametist tagasi. „Minu arvates tungivat vajadust selleks polnud, aga see oli tiimi otsus.“  

Kuidas kõrvaltvaatajana tundus. Kas Reim ja teised treenerid said avalikkuselt, meedialt ja fännidelt liiga palju verbaalseid maksahoope? Oldi liiga karmid nendega?

Ei usu. Jalgpallis maksab ikkagi tulemus. Ei usu, et Martinit keegi materdanud oleks. Koondise treeneri töö on väga raske, sest ega sa selle kolme-nelja päevaga, mil koondises oled, mängijaid paremaks tee. 

Sina lood atmosfääri ja paned paika taktika. Aga põhitöö tehakse ära kusagil mujal. Martin pidi panema mängima need vennad, kes talle kätte anti. Ja kui praegu pole mehi, kes kannaksid ja julgeksid mängida, siis ongi treeneril väga raske. 

Tean seda treeneribrigaadi (Martin Reim, Mart Poom, Andres Oper, Janno Kivisild) sisuliselt nii kaua, kui olen üldse jalgpalli mänginud. Kahtlemata on nad professionaalid ja oma ala tipud. Sinna taha tulemus kindlasti ei jäänud. 

Kas poole ametiaja pealt ise peatreeneri kohast loobumine näitab pigem juhendaja tugevust või nõrkust?

Nii ja naa. Me ei tea ju otsuse tagamaid. Eks see kahe otsaga asi ole. Jätad justkui tiimi lihtsalt maha, aga... Kindlasti eelnes sellele arutelu, kas otsus tuleks suures pildis kasuks. Kui Martin leidis, et ta ei taha järgmist tsüklit kaasa teha, siis oli ilmselt õige aeg maha astuda. 

Milline on Reimi pärand? Viggo Jensen tõi rombi, Tarmo Rüütli EM play-off'i, Magnus Pehrsson ülipõhjaliku lähenemise ja analüüsi mängudele, mis oli kohati mängijatele isegi liiast. Kuidas Reimi meenutada?

Pehrssoni puhul piisas mulle ühest lahkumismängust, et ketas kokku ajada, aga... Reimi puhul meeldis tema algus. Koondise taassünd, kui mindi mängudele entusiastlikult peale, julgelt pressiti üle väljaku. Siis oli, mida vaadata. 

Mäng Kreekaga, mis oli küll 0 : 2 kaotus, oli üliilus. Sama kehtib ka Belgia mängu kohta, mis läks küll käest ära (Eesti kaotas 1 : 8 - K.J.). Kui vaatad selle mängu esimest 15 minutit, siis poisid lendasid kõrgelt peale ja vastased ei saanud midagi aru. Kahju, et see kohutmine nii vara tuli, sest see mäng muutis Reimi ilmselt kõvasti. Pärast seda oli ta tükk aega taktikalises valikus vaoshoitum. Tegelikult võinuks sama stiiliga edasi minna. 

Kui võrdleme Belgia ja Saksamaa mänge, siis seal oli suur vahe. Belgia vastu proovisime, aga nad lõid kõik ära, mis lüüa andis. Selliseid asju võib viie aasta jooksul ikka korra juhtuda. Saksamaal aga nii polnud, et löödi kõik ära. Seal oleks võinud teist samapalju veel tulla. 

Samas, sa võid ju olla treener, aga platsile sa hüpata ei saa. Too Saksamaa mäng... Inimesed lihtsalt ei julge palli mängida, kuna kardetakse, et neile tehakse ära. Niikuinii tehakse! Proovi vähemalt! Kui muud ei saa, siis sisse saad ikka lennata. Seal mängus oli küll treeneritetiimist kahju. Tee tööd, näe vaeva ja siis tiim kingib sellise plönni. 

Kahju, et Belgia mäng neid ära ehmatas. Vähemalt kõrvaltvaatajana tundus nii, sest pärast oli palju viiese kaitseliiniga mängimist, mida ei saadudki lõpuks toimima.

Minu arvates pole see päris õige taktika meie jaoks. Mehed ei mängi koduklubides seda taktikat, mistõttu ei tule see nende jaoks koondises loomulikult. Mehi on kaitseliinis nii palju, kuid kõik loodavad teineteise peale, mistõttu on lõpuks kõik viis passiivsed. Lisaks võtad sa eest ühe mehe seeläbi ära ega kujuta vastasele enam mingit ohtu. Ja vastane saab aina rünnata.

Jalgpalli üks kuulsamaid väljendeid on, et võidavad mängijad, kaotab treener. Samas, nagu sa ise ütlesid, treener platsile hüpata ei saa. Väljakul peavad visiooni ellu viima ikkagi mängijad. Kui väga mõjutab materjal juhendaja tööd või kui veidi utreerida – kas igast s**ahunnikust saia ikkagi ei saa?

Ega meilgi omal ajal mingi sai polnud. 

Viimaseid kohtumisi silmas pidades on mängijatel põhjust peeglisse vaadata. Kostja ütles pärast Saksamaa matši, et nüüd teame täpselt, mis tasemel meie mehed asuvad. Et tuleb kõvasti trenni teha.

Kui praegu pallureid eraldi vaadata, pole materjalil väga viga ja oskused on olemas, aga tahtmist võiks rohkem olla. Mõni mees ikka põleb väljakul, aga kui tuleb Kostja – kes pikalt kõrgel tasemel ei mänginud ja on Eesti liigas tõusnud vormi, tänu millele on koondises üleplatsipoiss –, siis teised võiksid mõelda küll. Kui tahta profina jätkata, tuleks juurde panna, ka suhtumises.

Ma ei tea, kas see annab nii palju juurde. Vahest harva käid mängijaid koha peal vaatamas. Tore, kui koondis on treeneri jaoks põhitöö, aga ma ei tea, mis ta vahepeal tegema hakkab.

Reimi ja Poomi koondis muidugi igapäevatöös segas. Jalgpallikooli vedamine pole lust ja lillepidu, see on ainult üks rist ja viletsus. Ja pidev töö. Aga ei usu, et nad seda koondise laagrisse kaasa võtsid.

Kes võiks Reimi mantlipärijaks saada?

Mõtlesin eile õhtul selle peale voodis. Aivar Pohlak (jalgpalliliidu juht - K. J.) on väga keerulises olukorras, jälle on vaja koondise etteotsa uut inimest leida. Treenereid, kes CV ära on saatnud, on kindlasti kümneid kui mitte sadu.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee