Sergei Pareiko. Foto: Stanislav Moškov
Jalgpall
18. juuni 2019, 14:45

Palusime kauasel Eesti koondise väravahil Sergei Pariekol tagasi vaadata Martin Reimi koondiseperioodile. 

Sergei Pareiko: vanasti andis iga mängija koondisele midagi juurde, enam nii pole (9)

"Ma ei saa öelda, kas Reim oli hea või halb peatreener. Tal oli oma kindel filosoofia, millega koondisesse tuli, kuid kahjuks läks mängijate valik ajaga halvemaks ning meeste tase hakkas langema," arutleb endine koondise puurilukk Sergei Pareiko. 

"Kui klubid tahavad uut treenerit, siis nad otsivad inimest, kes sobib nende filosoofiaga. Jalgpalliliit mõtles, et oleks loogiline, kui peatreener oleks eestlane ja toodi Martin. Tema mängulaad hakkas aga lagunema, kui mängijate valik halvenes. 

Kõik hakkab peale sealt, kui vaatame, kus meie mehed mängivad. Või mis rollides. Enamik pole terve hooaeg klubides põhiraskust kandnud.

Vaja on iseloomu

A-koondis on tulemuste põhine. Nii lihtsalt on. Jah, kaotusi ikka lubatakse, aga viimasel ajal olid need juba liiga suured. Mõned mängijad platsil küll proovisid, kuid meeskond tervikuna sisu ei näidanud. Kui esindad Eesti koondist, siis tulemusest hoolimata on vaja lõpuni pingutada. On vaja iseloomu, mitte niisama paadis olla.

Tarmo Rüütli aegadel oli Eesti mängijate tase välismaal võib-olla 20-30% suurem. Aga ta proovis meist teha tiimi. Mõnikord tuli väga hästi välja. Mängud Põhja-Iirimaaga näitasid, et kui hästi klapib ja kui kõik enast 100% annavad, siis suudame küll. Aga seda oli vaja teha 90 minutit. Mängijad peavad aru saama, et Eesti koondis pole kohustus, kuhu tulla, kuna kutsuti. Nad peavad ise tahtma tulla ja esindada Eestit. 

Minul oli Eesti koondise unistus väga suur. Võib-olla Flora süsteemis on see erinev, aga mind kutsuti koondisesse alles siis, kui olin välismaal. Sergei Zenjovi samamoodi. Ka Kostja [Konstantin Vassiljev - K.J] kohta võib seda öelda. Ehk mitte koondis ei aidanud neid välja, vaid mängijad tahtsid esindada rahvusesindust ja läksid ise välismaale. Ning alles seejärel said kutse. Selline peab olema filosoofia. 

Mitte, et tassime mehe koondisesse ja pärast ei näita ta mitte midagi. Nagu juhtus Saksamaa vastu. See on kerge mõttekoht ja siin on veidi ka Reimi õlgadel, sest tema motiveerib mehi. Ma mõistan, et koondis ei maksa mängijatele palka, aga siin on rohkem vastutust kui klubis. Sest riik on riik. 

Välismaalt koondisesse, mitte vastupidi

Varem oli nii, et iga mängija, kes A-koondises oli, andis sinna midagi juurde. Praegu nii pole. Mängijad ei anna koondisele midagi, vaid vastupidi, rahvusesindus annab neile. Mehed saavad koondise kaudu välismaale, kuid kahjuks suurem osa seal enam platsile ei saa. Välismaal on konkurents väga suur. 

Aga igale kohale peabki olema konkurents. Et kui kellelgi juhtub üks-kaks halba mängu, siis võtame uue mehe. Aga meil seda pole, mistõttu toome noori kunstlikult Florast ja Levadiast. Vaja on, et mehed mängiksid välismaal ja saaksid seal hakkama. Ning alles seejärel kaasaks neid koondisesse. 

Omal ajal said meil Ilja Antonov, Ken Kallaste ja Karol Mets kunstlikult koondisesse. Jah, Mets oli tegelikult juba Rüütli ajal lähedal, sest tal oli iseloomu. Antonov ja Kallaste... nad on andekad, aga see oli ikkagi projekt, mis oli tehtud nii, et koondisesse oli vaja kunstlikult noort verd tuua. Loodeti, et see aitab. Kahjuks läks aga vastupidi. 

Nemad said küll välismaale, aga mis meil sellest? Nüüd nad mängivad kaks aastat järjest umbes 20 mängu. Kas see on normaalne? Minu meelest mitte. Nad on klubis halvas olukorras ja see kandub koondisesse. 

Konkurents viib edasi

See on ka põhjus, miks toome Levadiasse leegionäre. Et Eesti poisid saaksid aru, kuidas niisama keegi midagi ei anna. Isegi mitte kodus. Nad peavad olema valmis võitlema oma koha pärast. Igas olukorras, trennis, mängus. See on väga suur pluss koondisele, kui mängija suudab olla algkoosseisus klubis, kus tal on üks-kaks head konkurenti. 

Kui keegi suudaks kusagil võita koha algkoosseisus ja mängida seal terve hooaja, siis võiks teda premeerida ja kutsuda koondisesse. Et ta saaks aru, mis see tähendab. Kahjuks on viimasel ajal pigem vastupidi. Ma ei saa öelda, et noored ei vääri kutset, aga see antakse natukene liiga vara ja kõik tuleb lihtsalt nende jaoks. 

Ja kui siis tänu koondisele jõuatakse välismaale, siis tekivad raskused. Ja pärast üht-kaht halba mängu maandutakse pingile. Kust enam ei tõusta, sest nad pole harjunud võitlema oma koha pärast. See võib-olla jalgpallis üks tähtsamaid asju, et suudad käest läinud koha tagasi võidelda.  

Kaotus tähendas häbi

Saime ka vanasti kaotusi. Näiteks 1:5 Ungarile. 0:3 või 0:4 olid numbrid, mis polnud küll katastroof, aga andsid selgelt mõista, et midagi on valesti. Mul oli alati häbi kui kaotasime. Olgu põhjused kui tahes väikesed. Aga tegin alati kõik selleks, et seda uuesti enam ei juhtuks. Kui kaotus oli juba 0:3 või suurem, oli minu jaoks väga suur pettumus. 

Aga kui sa saad seitsme või kaheksa väravaga paki... Jah, Saksamaa on tipp ja praegu heas seisus, aga nad on seda noormängijatega. Nemad alustasid verevahetuse protsessi enam kui kaks aastat tagasi. Selle satsiga, mis neil praegu on, mängisid nad 2017. aastal konföderatsioonide karikat. Nad valmistasid seda ette. 

Meie tahame aga ühe satsiga tulemust teha ning seejärel kohe otsa kardinaalselt muutust. Ei saa. Järelkasvu on vaja ette valmistada, näiteks B-koondisega. Ja vähemalt kaks aastat.  

Tõeline tugevus

Kui treener ütleb mängijatele silma vaadates, et ei näe, kuidas siit edasi minna, siis see, kes võtab sellise otsuse enda peale, on tugev. Martin tegi seda pärast raskest kaotust. Kindlasti mõtles ta kõik võimalikud sammud kõigepealt läbi. 

Võib-olla mängijad ei uskunud Reimi, aga seda me ei tea. Tean, et Martin on väga tugev mees. Ja iseloomuga. Paistab, et tal on sellest viimasest mängust väga suur pettumus, et ta nii otsustas. Aga otsus on tehtud ja seda on vaja austada. Nende tööl oli tulemust. Võiduprotsent oli suurim. Alguses paistis ka ju, et Reim suudab leida selle tasakaalu, et olla hea nii rünnakul kui ka kaitses.

Sõltub ikkagi mängijatest

Kes iganes ka uueks peatreeneriks tuleb, rohkem sõltub ikkagi mängijatest. Võib-olla on vaja motivaatorit, kes paneb mehed mängima. Kui pole oskusi, siis on vaja iseloomu, et võidelda lõpuni. Väljakul peab olema 11 lõvi, kes on teineteise selja taga ning tahavad saavutada tulemust. 

Kui mina mängisin, siis vahet pole, kes vastu tuli, võitlesime. Tulemus on kõige tähtsam, see kuidas sa seda saavutad, mitte. Kasvõi põlvede peal kõndides. Või jalad ees näkku hüpates. Kui tulemus on positiivne, siis sobib kõik."