ÕL AMSTERDAMIS | Eesti spordi sage probleem: midagi jääb alati natukene puudu (1)

Kvartett Martin Dorbek, Joonas Järveläinen, Karl Johan Lips ja Rannar Raap, keda juhendab Raudla, sõitis Amsterdamis peetavale suurvõistlusele julgete soovidega. Eesmärk oli selge: igal juhul tuleb pääseda kaheksa parema hulka ehk alagrupist edasi. See tähendanuks Eesti olümpiakomitee B-toetust, minimaalselt 38 400 mängija kohta kaheks aastaks. 

Paraku tuli teist aastat järjest leppida alagrupiturniiriga. Pärast avapäeval saadud kaht kaotust oli Eestil teoreetiline võimalus veel olemas, selleks tulnuks neljapäeval alistada nii Ukraina kui ka Venemaa. Rong sõitis aga ära esimese mänguga, ukrainlased panid oma paremuse maksma 15 : 13.

„Meil jääb kogu aeg midagi puudu. Oleme tublid ilusad poisid, suudame kõigiga mängida, aga mängu lõpuks on ikka kahe-kolmepunktiline kaotus tablool,“ tõdes Raudla matši järel. 

Kolm kolme vastu formaadis on äärmiselt suur roll kogemusel. Eesti meeskonnast oli varasem suurvõistluse karastus vaid Dorbekil ja Järveläinenil. 

„Me pole sel tasemel koos mänginud. Sellest jäigi puudu. Enne turniiri saime proovida Ukraina ja Prantsusmaaga. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et on sama mäng mis saalikorvpall, aga tegelikult pole. Siin on kohati mudamaadlus, teisel hetkel on vaja tunnetada piiri, kus viga võetakse,“ selgitas Järveläinen.

Päris tühjade pihkudega meie mehed siiski ei jäänud, viimases matšis alistati 16 : 15 Venemaa. „Venemaad on alati tore võita, aga kahju, et midagi kaalul polnud. Oleks olnud väga suur pettumus, kui me ühegi võiduta koju läinuks. Nüüd on lihtsalt pettumus,“ tõdes meeskonna kapten Dorbek.

Raudla vabandusi ei otsi. „Mängijatele mul otseselt mingeid etteheiteid pole, kõik võitlesid viimse veretilgani. Tuli välja nii nagu tuli. Lõppkokkuvõttes mina vastutan tulemuse eest,“ resümeeris ta.

2020. aasta olümpiale kvalifitseerumist tänavune MM-turniir väga palju ei mõjuta, esikolmik kindlustab koha olümpiamängude kvalifikatsiooniturniiril.

***

3 x 3 korvpall – kiidame või laidame?

Kolm kolme vastu korvpall on üks mitmest uuest olümpiaalast, mis 2020. aasta Tokyo mängudel debüteerib. Sel nädalal peetakse Amsterdamis ala MM. Õhtuleht oli kohal ning analüüsis, mida ala [suurvõistluse kontekstis] endast kujutab ja kas see väärib kohta olümpiamängudel. 

Paneme kõrvuti plussi ja miinused, järeldusi saab iga lugeja ise teha. 

Plussid (+)

* Kiirus – Tänapäeva ühiskond tahab palju ja kiiresti. Kümneminutiline (või 21 punktini) matš, 12 sekundit rünnakuaega ja sisuliselt pausideta mäng pakub kõike ja kohe. 

* Üllatav – Kuna mängijatel pole palju aega käike ette mõelda, näeb platsil ootamatuid olukordi ja otsuseid. Kuigi meeskondadel on omad kindlad reeglid, leidub mängus palju spontaansust.  

* Meeste mäng – Mahlamütsidel siin mängus [tipptasemel] võimalust pole. Võrreldes saalikorvpalliga lubatakse kordades jõulisemat mängu, lisaks käib pidevalt intensiivne madin. Hea füüsiline vorm on edu alus. 

* Kõikihõlmav – Kui saalikorvpallis jääb 12mehelises rivistus keegi alati pingiotsale, siis 3 x 3s on kogu kvartett võrdse tähtsusega. Reeglina toimuvad vahetused iga paarikümne sekundi tagant, mänguaeg jaguneb ühtlaselt. 

* Kohtunikesõbralik – Pahatihti kipuvad pallimängud kujunema laatadeks, kus mängijad kohtunikud piiramisrõngasse võtavad. 3 x 3 tempo ja intensiivsuse juures on vaidlemisi minimaalselt.

* Väikeriikidesõbralik – Võib kõlada klišeena, aga Eestis elab vähe inimesi, mistõttu on nelja heal tasemel mängija leidmine lihtsam kui saalikorvpalli tiimi moodustamine. Lisaks saaks Eesti vabalt hakkama 3 x 3 MMi korraldamisega, saalikorvpalli puhul on see utoopia. 

Miinused (–)

* Intensiivsus – Vana kooli korvpallisõbrale võib 3 x 3 olla liialt äkiline. Lisaks sellele, et mäng on kiire, käib taustaks vali muusika ning õhtujuht loobib matši ajal õhku erinevaid fraase. Sõu ei käi mitte ainult väljakul.

* Mudamaadlus – Kohati saab madistamist tõepoolest maadlusega võrrelda. Eriti jõuliselt võib tegutseda korvi all. See aga pärsib mängu ilu ning individuaalselt meisterlike soorituste osakaal on väike. 

* Segased reeglid – Eelkõige on raske aru saada kohtunike tõlgendustest. Sageli jäävad mõned pealtnäha ilmselged vead vilistamata, järgmises olukorras tuleb vile jällegi kergelt. Kohtunikel on liialt vabad käed, mis muudab nende rolli liiga tähtsaks. 

* Suveala – FIBA hoiab selgelt joont, et 3 x 3 korvpall oleks vabaõhuüritus. Seega võib turniirile pitseri vajutada ilm. Kuigi areen on justkui telgis, pole suur osa tribüünist sademete eest kaitstud. Amsterdamis segas ilm ka eestlaste plaane, harjutusväljakud olid lageda taeva all ning soovimatu vihm lõi trennigraafiku sassi. 

* Vähene publikuhuvi – Amsterdami MM näitas, et 3 x 3 pole (veel) kuigi populaarne. Kodumeeskonna lahing tõi tribüünile umbes 500 inimest, päevaste alagrupimängude vastu oli huvi väga leige. 

* Tuntud mängijate puudus – Haakub eelmise punktiga. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib professionaalseid koondisi. FIBA joon on kaht ala lahutada. Paraku on raske uskuda, et lähiajal võiks tekkida 3 x 3 superstaar, nagu näiteks LeBron James, keda jumaldatakse üle maailma ning kes on ala saadik.

***

Rannar Raap koondisekutsest: mõtlesin, et treener tahab Pärnu ilma kohta teada

Eesti 3 x 3 koondises tegid oma MM-debüüdi Rannar Raap ja Karl Johan Lips. Neist esimene on korvpallis juba väga kogenud tegija. Statistiliselt olid tema parimad Eesti meistriliiga hooajad eelmise kümnendi lõpus ja selle alguses. Kutse 3 x 3 MM-koondisesse tuli pärast ilusat saalikorvpalli hooaja lõppu, kui Raap võitis Pärnuga esimese pronksmedali.

Ühe korvi all peetava mänguga polnud 27aastane Raap ammu kokku puutunud. „Kui (peatreener) Siim Raudla mulle helistas ja koondisekohta pakkus, mõtlesin, et tahab küsida, milline ilm Pärnus on,“ meenutas ta üllatavat kõnet.

Raudla põhjendas Raabile, miks ta teravate läbimurrete poolest tuntud pärnakat oma võistkonda soovib. Seejärel polnud enam vaja pikalt mõelda.

„Eeldasin, et mul ei pruugi enam tulla võimalust, kus saaks Eestit sellisel tasemel esindada. Praktikat oli minimaalselt. Viimati olin kuskil turniiril kirjas 2015. aastal. See oli Pärnus ja õnnestus vist isegi võita (tegelikult sai Raabi tiim siiski teise koha – toim).“

Kuigi esimesel MMil suurt tulemust ei tulnud, võib Raapi 3 x 3 areenidel näha ka tulevikus. Kõigepealt juba EMi kvalifikatsiooniturniiril. „Kui Siim mind uuesti koondisesse kutsuks, tuleksin hea meelega. Olen praegu väga rahul,“ sõnas ta.

Sügisel alustab Raap Eesti meistriliigas oma 12. hooaega. Kuigi allkirju veel paberil pole, juhtub see Pärnu Sadama ridades.

„Juba varemgi on nalja tehtud, et olen rahvuselt pärnakas. Olen ise Pärnust, mu pere on siin. Kõik on siin. Tahaks, et mu [kaheaastaseks saav] poeg ka mind mängimas näeks. Pealegi olen alles 27, mitte 30, nagu mõned arvavad.“

„Pärnu on aastast aastasse taset tõstnud ja Eesti mõistes on tegu korraliku klubiga. Tiimijuhi Johan Kärbi esimene eesmärk on eestlaste tuumik paika saada. Üle me kedagi maksta ei saa ja välismaalaste põhjal tehtud klubi meil ei tule,“ rääkis viimastel hooaegadel Pärnu kapteniks olnud Raap.