Suusataja Karel Tammjärv.Foto: Aldo Luud
Spordiblogi
30. juuni 2019, 22:31

Deivil Tserp | Tammjärve karuteene Eesti tippspordile (8)

Detsember 2017. Murdmaasuusataja Karel Tammjärv teeb Davosi MK-etapil 15 km vabatehnikasõidus karjääri parima etteaste ja saab 13. koha. Treener Anti Saarepuu räägib ajakirjanikele, et mees lausa lendas.

Mõne aja möödudes vestlen samal teemal hea kolleegi Mart Treialiga ja ütlen talle otsekoheselt: tundub, et üks Eesti tippsportlane on hakanud keelatud võtteid kasutama.

Mulle ei andnud rahu tõsiasi, et suusatamises raskekaallaste hulka kuuluv Tammjärv liikus ränkraskel rajal, mis asub merepinnast peaaegu 1600 meetri kõrgusel, nagu noor jumal. Varem oli samas võistluspaigas tema kaotust tugevamatele mõõdetud kalendriga.

Veebruar 2019. Seefeldi MMi ajal vapustab Eestit Tammjärve ja Andreas Veerpalu arreteerimine. Mõlemad osutuvad kurikuulsa Saksa arsti Mark Schmidti klientideks. Ühtlasi saab kinnitust mu halb aimdus, et Tammjärv säras Davosi MK-etapil tänu veredopingule.

Need kurvad faktid mõjusid isegi üdini heausksetele spordiajakirjanikele äratuskella ülesraputava tirisemisena. Enam ei tohi iga (keskpärase) sportlase pöörast arengut seostada varasemast tugevama ja nutikama harjutamisega.

Tänavu aprillis vaimustusin tippujuja Kregor Zirgi kordaminekutest ja kirjutasin ühe kommentaari lõpus: 200 m liblikujumises on olümpia A-norm 1.56,48. Selle täitmine on meie edukaimale ujujale karm väljakutse. Ometi on ta ainus eestlane, kes võib sihile jõuda. Teistele ei kangastu A-normid isegi mitte ilusates unenägudes.

Tunnistan, et Zirgi isa kirjutas mulle: „Ei saa nõustuda artikli viimase lausega. Martin Allikvee ja Daniel Zaitsev on väga kõvad ja nad on Kregoriga sarnaselt võimelised Tokyo olümpia A-normi püüdma.“

Allikvee ujus äsja Budapestis 200 m rinnuli Eesti rekordiga 2.10,63 ja tal jäi A-normist puudu üksnes 28 sajandikku. Loomulikult meenus mulle kohe enda kommentaar ja Zirgi isa asjalik repliik.

Ujumishuvilised mõistavad, et 24aastase Allikvee arenguhüpe on vägev, selle ala spetsiifika põhjal võib niisugust edasiminekut nimetada lausa valguskiirusel liikumiseks.

Laupäeva pärastlõunal rääkisin Allikveega, pisut varem olin mõtteid vahetanud ka tema üldkehalise ettevalmistuse treeneri Toomas Pajuga. Nende jutt, mida saab lugeda Õhtulehest selle kommentaari kõrvalt, annab aimu, et müstiliselt on võimalik areneda ka siis, kui sa pole sisenenud hämarasse tsooni.

Tuleb tunnistada, et Allikvee võimeid hinnates eksisin kõvasti. Ma ei teagi, kas see mind kuidagi lohutab, aga tõusutee alguses nimetasid mitu asjatundjat teda pehmoks, kellel pole lootust tippu jõuda.

Ütlen kokkuvõtteks, et see on õpetlik kogemus nii mulle kui ka ala asjatundjatele. Alati pole mõtet kõikjal tonti näha, samas ei tasu iga kordamineku puhul tobukese kombel võhiklikult vaimustusest kiljuda!