Spordiblogi

Jarmo Jagomägi | Enne kui slämmidelt tulemusi ei tule, pole tipptennisest* juttugi (4)

Jarmo Jagomägi, Wimbledon-Tallinn, 7. juuli 2019, 19:30
Anett Kontaveit langes Wimbledonis konkurentsist kolmandas ringis.Foto: Reuters/Scanpix
Hooaja kolmas suure slämmi tenniseturniiri Wimbledonis lõppes Kaia Kanepile ja Anett Kontaveidile vastavalt teises ja kolmandas ringis. Resultaat oli ootuspärane – pole põhjust rõõmustamiseks ega kurvastamiseks.

Kanepi olukord on selge: tema esitused sõltuvad eelkõige tervislikust seisust ja enesetundest. Wimbledonis polnud ta füüsiliselt parimas konditsioonis ega kohanenud seetõttu nõudliku muruga. Nii ei õnnestunudki tal enda trumpe lauda lüüa.

Samal teemal

Kontaveidi seis oli segasem. Pärast järjestikuseid ebaõnnestumisi eelnevatel turniiridel polnud optimismiks suurt põhjust. Samas lootsid paljud salamisi, et Eesti esireket suudab kaugele jõuda. Esimesed kaks matši andsid justkui lootust, aga...

Eelkõige keris Kontaveit lootusi hooaja algusega, kui tal õnnestus Miamis ja Stuttgardis edukalt esineda. Ta tõusis maailma edetabelis Eesti tenniseajaloo kõrgeimale, 14. kohale. Esikümme paistis käegakatsutav.

Tegelikkus on aga midagi muud. „Ma ei ütleks, et ta oli esikümne lävel. Pealtnäha tunduvad 10. ja 14. koht lähestikku, kuid tegelikult oli punktivahe suur,“ ütles tenniseekspert Margus Uba enne Wimbledoni. „Selleks, et esikümnesse jõuda ja sinna ka püsima jääda, on vaja stabiilselt olla suurtel slämmidel vähemalt veerandfinaalis.“

Statistika ei valeta. Kontaveit on suurtel slämmidel parimal juhul jõudnud neljandasse ringi ehk 16 parema sekka. Nõnda on juhtunud kolmel korral, enamasti pudeneb ta konkurentsist varem. Et esikümnest üldse mõtlema hakata, tuleks esiti veerandfinaali ehk kaheksa hulka jõuda.

Mõistagi ei näita edetabel kogu tõde, kuid [suuturniiride] tulemused küll.

Eelnev pole kriitika eestlannade pihta, vaid olukorra tunnistamine. Tegelikult pole Eesti tennisel midagi häbeneda – kaks naist stabiilselt suurte slämmide põhitabelis, kellest üks on asetatud, on väga tubli tulemus. Aga tipust jääb (veel) selgelt puudu.

Olukorda objektiivselt analüüsides võib öelda, et 34aastase Kanepi õnnestumised suurturniiridel (näiteks veerandfinaali jõudmine) on pigem boonus. Eelkõige peab lippu kõrgel hoidma 23aastane Kontaveit.

Ühest küljest on ta veel noor ning pigem karjääri alguses. Teisalt pole aega lõputult – näiteks maailma edetabeli esinumber Ashleigh Barty on eestlannast pool aastat noorem. Esikümnesse mahub veel 20ndate alguses olevaid naisi.

Õnneks jääb Kontaveit kahe jalaga maa peale ja adub, et tippujõudmiseks tuleb meeletult vaeva näha. Ja mitte ainult füüsilise ja tehnilise poolega. „Töö käib selle nimel, et olla järjepidevam ja stabiilsem. Ka vaimse poole pealt,“ on Kontaveit öelnud.

Niisiis. Rõõmustagem, et meil on, kellele kaasa elada, kuid jäägem realistideks – enne kui slämmidelt tulemust (loe: veerandfinaal või kaugemale) ei ole, pole mõtet tipptennisest rääkida.

*Tipu mõiste kipub sageli liigselt laiali valguma. Maailma tennises võiks siinkohal rääkida näiteks esikolmikust, äärmisel juhul esikümnest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee