Leo Percovich ja tema poeg Pietro võeti Middlesbrough's emotsionaalselt vastu.Foto: Twitter/@afribizguide
Jalgpall
9. juuli 2019, 09:09

Middlesbrough treener tahtis kahe hukkunud lapse tõttu end ära tappa: ma ei suutnud edasi elada (7)

Inglismaa esiliigas mängiva Middlesbrough jalgpalliklubi peatreener Leo Percovich rääkis esimest korda sündmustest, mille tagajärjel hukkusid tema kolmest lapsest kaks.

"Räägin teile saladuse. Ärkan alati 30 minutit enne aega, mil pean üles tõusma. Kui pean ärkvel olema kell 7, tõusen 6.30, sest mul on vaja pool tundi julgust koguda, et voodist välja saada," ütles Petrovich, kes 2017. aastal traagilisse liiklusõnnetusse sattus.

"Pärast avariid oli väga raske hetk, mil tahtsin end ära tappa. Ütlesin oma naisele, et tahan hüpata, tahan oma elu lõpetada, ma ei suuda edasi minna. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ega liigutanud juuksekarvagi. Seejärel lausus, et enne, kui mingi argpüksliku teoga hakkama saad, mine ütle oma pojale, et sa ei ole mees, kelleks ta sind pidas. See oli minu jaoks kui šokiteraapia. Olin toona depressioonis, aga tänu sellele jutuajamisele räägin praegu teiega," sõnas 51aastane uruguailane.

Saatuslik autosõit

17. detsember 2017. Percovich töötas parajasti Brasiilia meeskonna Fluminense U20 vanuseklassi treenerina. Kuus kuud varem oli ta lahkunud Middlesbrough väravavahtide treeneri kohalt. Leo sõitis oma naise Juliana ning laste Valentina, Pietro ja Antonellaga Rio de Janeirost Belo Horizonte poole, et jõulud Juliana perekonnaga veeta. "Olime kõik koos, et kohtuda kogu perekonnaga pärast kümmet aastat mujal töötamist, aga me ei jõudnudki kohale.

"Kukkusime sillalt alla, 20-25 meetrit. All ei olnud vesi, vaid küla, seega maandusime asfaltile. Mitte ühtegi teist autot polnud, olime üksi. Meie kiirus oli 42 km/h, mis on normaalne. Piirang oli 60. Ma ei tea, kuidas see juhtus, ma ei mäleta," rääkis jalgpallitreener õnnetusest.

"Olen hiljem kaheksa korda üle silla kõndinud, et meenutada juhtunut. See oli kurvi peal ja teepiiret polnud, see oli väga ohtlik. Ma ei joo, magan hästi, aga juhtisin autot ja pean sellega edasi elama," ütles mees, kelle jaoks järgnes elu kõige keerulisem aeg.

"Ole tugev. Issi on siin"

Petrovichi viie aasta vanune tütar Antonella suri enne haiglasse jõudmist. Nädal hiljem, jõululaupäeval, suri ka vanim, 10aastane Valentina. Tema kaheksa aastat vana poeg Pietro oli kolm nädalat koomas, Julianal oli vaagnaluus mõra ja Leol endal murtud roided.

Kõik kolm olid erinevas haiglas.

"Ma ei näinud Antonellat, sest ta suri kohe pärast õnnetust, aga küsisin luba, et haiglast lahkuda ning Valentinat ja Pietrot näha. Haiglast lahkumine oli suur risk ja oleksin võinud ohtu sattuda, kuid ma palusin. Ütlesin, et ei suuda siin edasi elada, kui oma lapsi ei näe," lausus Percovich, kes kiirabiga ja ratastoolis esmalt Valentina juurde toimetati

"On teine tunne, kui saad rääkida, ta hingab veel, saad temaga koos hingata, puudutada nahka, anda musi. See on täiesti erinev sellest, kui ärkad üles ja sulle öeldakse, et ta on nüüd taevas. Läksin seejärel Pietro juurde ja ütlesin: "Võitle edasi, ole tugev. Issi on siin." Olin väga mures, sest kuigi ta rääkis, olid kahjustatud ta jalad, roided, kopsud ja aju, kuid Pietro nägemine andis mulle kõvasti jõudu, sest kui tema elab edasi, pead ka ise edasi liikuma."

Esimest korda kodus tagasi

Õnneks on nii Juliana, Pietro kui ka Percovich täielikult taastunud. Esimest korda koju naasmine oli aga väga valus kogemus. "Teed ukse lahti ja näed voodeid, kust tüdrukud varakult tõusid, et vanavanemaid näha. Pidžaamad valetpidi, kaisukarud, linad voodil, kus magasid. See oli valus vaatepilt. Magasin isegi ühe tüdruku voodis. Tundsin end nagu laps. Ma ei tahtnud järgmisel hommikul ärgata. Telefon helises ja autojuht pidi mind Fluminensesse tööle viima."

"Esimesel tööpäeval oli mul üheksa murtud roiet ja ma ei saanud kuigi hästi hingata ega valjult rääkida, aga jalgpall oli kui teraapia. Kasutasime minu valu, et liigatiitel võita," lausus Percovich, kes algavaks hooajaks Middlesbrough's tagasi on. "Middlesbrough on nüüd mu kodu. Kui ma siin olen, tunnen end elusana. Tänan jumalat, et ma siin olen."