HOMMIKUSÖÖK STAARIGA | I Land Sound festivali süda Paap Uspenski: stressis inimesed, võtke hetkeks maskid eest ja leidke end üles (8)

"Saaremaale, Illiku laiule jöudes kaob tõepoolest ajaline dimensioon ning iga ärkamine on märgiline, kinntab ka ürituse korraldustiimi teinegi liige, Paabu ema, Reine Uspenski. "Siin on pisikesel laiul vördselt ruumi inimese, linnu ja looma jaoks ning indiviidi suuruse defineerib tema südame mööt. Saarel on kombeks kokku hoida ja nii juhtub ka I Land Soundil, kus rikastava sündmuse nimel ühendavad jöud nii kunstnikud, kui ka kohalik kogukond."

"Nelja päeva ja kolme öö jooksul pakume tegevusi kehale ja hingele, töötubasid ja loenguid, kinolinastusi ning etendusi. Silmailu loovad tuleskulptuurid, kunstnike ehitud lavad ning erinevad installatsioonid. Keha eest saab hoolitseda jooga vöi saunaga ning palava suveilma eest pakub jahutust merevesi," lisab Reine.

"Lisaks toob I Land Sound kokku paljud erinevad muusikalised ja kunstilised kooslused nii Eestist kui välismaalt ning samamoodi on ka meie festivali külalised väga värvikad ja erinevate taustlugudega," räägib Paap. "Me kõik hingame neljapäevast pühapäevani täiesti ühes rütmis, sest siin Illikul on miski, mis puudutab ning ühendab meid köiki."

Kes sa oled, Paap Uspenski? Kust tuled ja kuhu teel oled?

Olen MTÜ Piidivabrik juhatuse liige, butiikfestivali I Land Sound korraldaja ja mees kes teeb elus otsuseid intuitsiooni põhjal ning üle kõige armastan ma muusikat kui keelt, mida mõistavad absoluutselt kõik. 

Olen sündinud Saaremaal, Orissaares üles kasvanud ja koolis käinud. Vahepeal ära käinud ning nüüd taas suure ringiga oma kodukohta naasnud. Olen lihtne Orissaare poiss. Mul on maailma toredaim pere - ema Reine, õde Paula ja isa Tiit. 

Vahepel pühkisin küll saare mulla varvastelt ja toimetasin seitse aastat Tallinnas, aga sellest sai küll ning siis tundsin, et pean oma kodusaarele ka midagi tagasi andma. Nii sündiski mõte festivalist. Lõpuks olen leidnud tasakaalu oma sisemise põlemise, muusika, suhtlemisvajaduse ja vaikuse vahel. 

Tegelikult olen lihtne elustiiliärimees. Sellise tiitli sõbrad pannud. Ürituste korraldamine pole kunagi liialt kasumlik ettevõtmine olnud, kuid ma naudin seda elustiili. Ma olen visionäär, aga võib-olla isegi “usukuulutaja”. Usun muutustesse ja muretu elu võimalikkusesse. Sestap koondangi ka tugeva eneseusuga inimesi enda ümber. 

Millega end päriselt vee peal hoiad?

Olen nüüdseks juba kümme aastat DJ olnud. DJ puldis olles annad endast välja energiat, suhtled inimestega kehakeeles ning sellest sõltub tantsuplatsil palju. Praegu mängin ma muusikat erinevatelt artistidelt, kuid tegelikult tahan ise olla looja. Kunagi produtseerisin rohkem kui mängisin, aga see nõuab suuremat pühendumist. Mul on sahtlis päris palju pärle, mida hakkan loodetavasti varsti lihvima. Käin mängimas Saares, mandril või välismaal ning mul on ka Majamasina saade Raadio 2s.

Milline poiss sa lapsena olid? Usin õppija või pigem koolist viilija?

Jah, vahel ma tõesti ei saanud aru, miks peab koolis käima, aga õnneks on Orissaare Gümnaasium suurepärane, käisin seal ikka 12 klassi ära. Mul vedas tohtult õpetajate ja klassikaaslastega. Õnneks on ka mu vanemad väga mõistvad. Meie kodus oli vabakasvatus.

Kasvasime õega ise. Meid ei ole rangelt sunnitud ega keelatud midagi tegemast. Ema ongi öelnud, et ta pole kunagi mõelnud, kuidas ta oma lapsi kasvatab. Ma loodan, et ka mina suudan kunagi oma laste kasvatamist sama vabalt võtta.

Lapsena armastasin kolada mööda metsi ja põlde. Uursin putukaid ja mutukaid, sõin vihmausse. Vanaisa kartulivagude vahelt korjasin üles väikese sisaliku ja sõin sellegi kihlveo peale ära. Mingi aeg praadisin kodus soolaga erinevaid tõuke, käisin sipelgate kehamahlasid mekkimas ja tõmbasin isegi ämbliku ninna.

Põhikooli ajal käisin vaheaegadel Soomes maasikaid korjamas. Mõned suved olin Pärnu rannas batuudivend. Olen teinud heakorratöid Orissaare eakatele ja üheksast viieni haljastustööd pealinnas. Tallinnas alustasin oksapoisina ja sain ka tunda kuidas tööd kõrgustes käivad. Adrenaliin, värske õhk, ahvi kombel oksalt oksale kõikumine, see hullumeelne, aga uskumatult rahustav. 

Mu ema on elukunstnik ja isa tema vastand. Mul on emaga väga eriline suhe ja mu õel Paulal on isaga teineteise mõistmine. Ema on olnud mulle väga suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks. Täiustame üksteist. Tegelikult nimetan oma peret sõpradeks ja oma sõpru pereks. Oma pere ja sõpradega teeme ka seda festivali ja korraldame Orissaare elu. Mu pere mõtleb minuga kaasa, aitab ja toetab. 

I Land Sound festival on sinu lapsuke? Miks sa seda teed?

Sest see annab inimestele tohtult palju - rõõmu, tegutsemisindu, liidab inimesi omavahel ja annab elule mõtte. Tahame et I Land Sound festival oleks justkui butiikfestival, et see ei kasvaks kunagi liiga suureks ja ei muutuks kommertsiks. 

2017. sõlmisime Orissaare vallaga rendilepingu 35 aastaks, seega on meil aega oma visooni ellu viia. Paari aasta jooksul oleme Illiku laidu puhastanud ja loonud siia korraliku haljasala. Oleme lammutanud mõned ohtlikud hooned ja pannud püsti ülielusuuruse kuppeltelgi ja loomulikult loonud ka ägedaid kunstiinstallatsioone. 

Tahaks laiul parandada ka tehnovõrku, rajada uued WC ja dušikompleksid ning korda teha nii sadamahoone, kui ka ülejäänud hooned. Sadama tänava tee, mis Illikule viib, lõikab ära vee vaba liikumise laiu ümber. Tegelikult tuleks siia suured truubid panna ja Illiku ümbrust süvendada, et vesi ringleks. Tööd jagub.  Loodan, et ükskord mõistab meid ka vald ja paneb oma õla alla. Kohalike, Orissaare elanike mõistva suhtumise oleme juba ära teeninud, loodan.

Miljonäriks niiviisi küll ei saa?

Jah, see energia, aeg ja raha, mis sinna alla on läinud, ei ole praeguseks ligilähedaseltki finantsi tagasi toonud. Pean endiselt tegema ka tööotsi mandril. Tallinnas käin näiteks puude okstel kõlkumas, ohtlikke puid maha saagimas ja tegelen ka haljastusega. I Land Soundi korraldamise alla läheb kolmteist kuud aastas, aga samas teeb kõik see festivali pere seda oma “päris” töö kõrvalt.

Teie festivali pileti hind on siiski päris krõbe, 120 eurot?

Tegelikult mitte, kui sa näed, mis siin nelja päeva jooksul kõik toimub ning mis imesid siia laiule loodud on. See hind on seda väärt. 

Mis tõmbab juba kolmandat aastat inimmasse sellele butiikfestivalile?

Ma arvan, et kokkutulev jõud, loodav kunst ja looduse lihtsus on see, mis teeb I Land Soundi atraktiivseks nii noortele, lastele, kui ka vanaemadele vanaisadele. Koerad, kassid ja muud lemmikloomad kaasaarvatud, kõik on siia oodatud. Festivali fenomen on ilmselt familiaarne ja armastusest pakatav õhk. Siin saab tunda, kuidas kõigest olulisest veel hoolitakse ja et me tõesti teeme seda südamega ning usume sellesse.

Kuidas oled suutnud säilitada lillelapse mentaliteedi üha pöörasema kiirusega tuhisevas maailmas?

Võtan elu huumoriga. Mõne inimese jaoks võin mina ja eriti minu ema, tunduda kohati isegi hulludena. Aga tegelikult oleme väga rahu armastavad ja lihtsat elu hindavad tegelased. Väga palju usaldan otsustes ka oma sisetunnet, see on aidanud mul siiani õigel teel püsida. 

Mis sinust edasi saab, kümne-kahekümne aasta pärast? 

Tahaks et mul oleks oma majake või miks mitte kommuun paljude väikeste majakestega ühel territooriumil, kus elavad kõik sõbrad ja minuga samamaoodi ellu suhtuvad inimesed. Tahan ärgata koos päikesega kuppelmajas, pehmes voodis ja armastatu kõrval. Tahan suurt ja sõbralikku peret. Meie küla võiks olla riigist sõltumatu üksus oma energia, juurikate, puuviljade, lindude ja loomadega. Ja et ma saaksin oma sõpruskonnaga teha palju ägedaid asju koos. 

Paljud noored lahkuvad Eestist. Ka sinu õde Paula on juba mõnda aega Taanis tegus olnud. Miks sina siit jalga ei lase?

Ma tunnen kohusetunnet Orissaare ees ja et siin alustatu tuleb lõpule viia, mis sest, et lõppu ei paista. Kooli kõrvalt hakkasin tegelema muusikaga ja aitasin Hea On Olla MTÜ-l üritusi korraldada. Nägin, et saan oma tegevusega inimesi õnnelikuks teha ja olgem ausad, see pakkus ka mulle rõõmu ja suurt rahuldust. Täna loodan, et suudan anda Orissaarele nii hea tõuke, et siit on hea edasi liikuda.

Kuidas sa rohelise mõtlemise juurde jõudsid?

Ma arvan, et see on globaalne olukord. See on ju lihtsalt hoolimine. See on see, mida peaks praegu koolis õpetama. On inimesi, kes hoolivad, ja inimesi, keda ei koti. Õnneks on hoolimine tõusev trend ja inimesed mõistavad, mis ümberringi toimub. Noored suudavadki rohkem hoomata, reisivad – näevad maailma. 

See, et me festivaliga rohelist mõtteviisi propageerime, ei ole midagi uut. Me lihtsalt hoiame silmad lahti, näeme, mis toimub, ja kasutame võimalust uudiseid edastada, inimesi harida. Meil on hääl ja võimalus. Mul on hea meel, et meid on märgatud ja meie tegevust ka tunnustatakse.

Teie motoks I Land Sound festivalil on vastutustundlik käitumine. Festivaliplats on kuulutatud plastikuvabaks territooriumiks. Kuidas see võimalik on?

Võtmesõnaks on puutumatus ja me kavatseme seda puutumata võlu ka hoida. Me ei plaani Illikut muuta nõnda palju, et keegi seda ära ei tunneks. I Land Sound on ehe näide sellest, mis meie peades toimub, milline on meie mõttemaailm. Meile läheb korda orgaanilisus ja endast võimalikult väikese jalajälje tekitamine.

Hakkasite tootma isegi loodust säästvaid KOPS-konitopse?

2017. aastal, kui esimene I Land Sound oli lõppenud, seisme silmitsi probleemiga – kogu festivaliala katsid sigaretikonid. Olles keskkonnasäästlikku mõttelaadi propageeriv festival, tundsime vastutust hakata probleemiga kohe tegelema. 

Pärast kõigi sigaretikonide üleskorjamist peale festivali, mõistsime oma tegemata tööd planeerimise etapis kõnealuse jäätmekäitluse mõistes. Lisaks oli konikorjeprotsess tüütu füüsiline töö ja ebaotstarbekas tööjõukulu. Olukorra tegi keerulisemaks asukoht, sest festivali peetakse laiul, kus tuul viib sigaretikonid merre lindude ja kalade söögilauale.

KOPS-i eesmärk ongi tõsta inimeste teadlikkust suitsukonide mahaviskamise tagajärgedest keskkonnale ning ennetada nende sattumist teedele, loodusesse ja merre. KOPS OÜ asutajad on minu lisaks Rasmus Raspel ja Triin Alas. Viimane on ka ettevõtte tegevjuht. 

Võttes arvesse, et üks suitsetav inimene ostab ainult ühe konitopsi ja kasutab seda aastaid, siis ta mitte ei reosta loodust, vaid vastupidi – ühe plastikust topsiga annab ta suure panuse keskkonna suitsukonidest säästmisesse.

Kui inimene ei soovi konitopsi enam kasutada, võib ta selle edasi kinkida, anda muul viisil taaskasutusse või suunata ümbertöötlemisse. Just sellise vastutustundliku käitumisega annab inimene panuse, et suitsukoni ega plastik ei jõuaks loodusesse.

Tänavusel festivalil ei kasuta te enam ka ühekordseid papptaldrikuid, plastikust nugadest kahvlitest rääkimata?

Jah, meil on kasutusel kõik ehtsad nõud. Tegime üle saare suure nõude kogumise ja vaata kui palju meile neid toodi! Inimene ostab endale pandi eest taldrikud, tassid ja muud söögriistad. Kohale on veetud ka nõudepesumasinad, mis need nõud ökopesuvahenditega puhtaks pesevad.

Paelavabrik annetas meile kilomeetrite viisi jääke, millest saime punutud kaunid aiad. WC´d ei ole lihtsalt platsile ritta seatud inetud sinised putkad, vaid raamitud vanadest aknaraamidest kokku klopsitud akendega. Prügi sorteerimisest ei hakka rääkimagi, see on täiesti loomulik. 

Vaata meeleolukat videointervjuud I Land Sound festivali idee generaatorite Paap ja Reine Uspenskiga!

I Land Sound Festival 2019 programmi leiad SIIT!

Head pidutsemist!