Matthias Tass. Foto: Stanislav Moshkov
Korvpall
11. juuli 2019, 13:15

Mehistunud Matthias Tass: kui tahan korvpalluriks saada saada, siis puhkepäevi eriti lubada ei saa

Eesti U20 korvpallikoondise eesliini liidrile Matthias Tassile on aasta USA ülikoolis hästi mõjunud. 

Ta pühkis kodumaa tolmu jalgelt mullu suvel, et liituda Saint Mary's ülikooliga. Juba debüüthooajal võitis ta treeneri usalduse.

„Võrreldes kuuldu ja nähtuga, kui palju esimese aasta mehed USA ülikoolis mängida saavad, oli minu hooaeg väga edukas,“ rõõmustas Tass. „Alguses oli natuke raske – tuli mänge, kus sain neli-viis mänguminutit, sest treener alles katsetas mind. Lõpuks mängisin nii konverentsi finaalis kui ka Märtsihulluse avaringis 30 minutit.“ 

Eelkõige mitmekesine punktiviskaja töötas end pildile hoopis uuel viisil. „Kohale jõudes nägin, et meil on palju tõsiselt heade individuaalsete ründeoskustega mängijaid. Otsustasin teistmoodi esile tõusta. Lõpuks olin kaitses üks usaldatumaid. Aastalõpugalal anti mulle hooaja parima kaitsemängija tiitel,“ selgitas Tass.

See ei tähenda, et rünnakupool oleks unarusse jäänud. Lisaks on silmanähtavalt paranenud Tassi üldfüüsiline vorm. Kontrollmatšis Läti vastu läks ta korvi alt upitamise asemel enamikke palle pealt suruma, nii nagu tugevale korvialusele mürakale kohane. 

„Need on kõige kergemad kaks punkti – hüppad üle vastase ja paned ülevalt alla. Korra läks küll mööda, aga siis tegingi rahvale sõud,“ muigas Tass, kes ka on mõtlemises järgmisele tasemele jõudnud.

„Pärast EMi puhkan maksimaalselt paar päeva. Seejärel jätkan kuu aega individuaalset tööd nii jõu- kui ka pallisaalis. Mul on tekkinud arusaam, et kui tahan korvpalluriks saada, siis puhkepäevi eriti võtta ei saa,“ tõdes Tass.

„Keskendun elementidele, mida teevad „number neljad“ ja tagamängijad. Näiteks arendan pallikäsitlust ja jõusaalis plahvatuslikkust. Muidugi ka viskamist, sest perimeetril mängides pean olema ohtlik."

Võrreldes eelkäijatega on ta sattunud väga leplikku keskkonda. Eelnevatel aastad on näidanud, et nii Rauno Nurger kui ka Maik-Kalev Kotsar said kodumaale harva, suved tuli pigem veeta ülikooli juures ning reeglina neid koondise juurde ei lastud. Tass pääses Eestisse kohe debüütaasta järel.

„Peatreener Randy Bennett on väga heldekäeline. Ta laseb kõik välismaa poisid koondiste juurde. Suvel on meil niikuinii periood, kus mängijad pooleteist kuuks koju saavad,“ selgitas Tass. 

Ta jätkas: „Meie tiimis on kuus mängijat Austraaliast, kaks Uus-Meremaalt ja kaks Baltimaadest. Vaatasin meie mängu järgi ja ekraanile tuli info, et St Mary´s on läbiaegade kõige rohkem välismängijaid, saime ühe rekordi enda nimele.“

Kolmapäeval sõitis Tass U20 koondisega Portugali, et jahtida B-divisjoni turniiri võitu. Ta on kaasa löönud nii U16 kui ka U18 vanuseklassides ning kaela saanud kulla ja pronksi. Sihid pole madalamad ka nüüd. 

„Hõbe on puudu, aga sellest ei mõtle, kullaga oleks väga hea noorteklass lõpetada,“ ütles ta.