Jarmo Jagomägi | Reaalsuskontroll: Eesti korvpalli „sajandi põlvkond“ tähendab esialgu, et pürgime Euroopa keskmike sekka (2)

Eesmärk ei ole meie noori kritiseerida. Lihtne oleks välja käia klišee: „Mida lähemale meesteklassile jõuame, seda kehvemaks tulemused lähevad.“ Osati peab see ka praeguses kontekstis paika, kuid ei peegelda kogu tõde.

1999. (ja osati ka 2000.) sünniaastaga noormehi on nimetatu „sajandi põlvkonnaks“, „Eesti korvpalli päästjateks“ ja nii edasi. Nende kuttide pealtuleku valguses kuulutas korvpalliliit mullu välja kuulsa „Masterplaani“. See näeb ette, et 2025. aastaks mängib vähemalt kaheksa pallurit Euroopa tippliigas või NBAs.

Mis siin salata, eelnimetatud põlvkond ongi silmapaistev. Väga paljud teenivad juba ammu leiba välismaal ning on saanud teatud tasemel karastust meeste korvpallis. Väga vahva, kuid tegelikult tähendab see vaid seda, et oleme lõpuks Euroopa keskmikele järgi jõudnud.

Ühe turniiri põhjal ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, kuid üht-teist Portugalis peetav EM siiski tõestas. Eestlased said muretult jagu teisejärgulistest Kosovost ja Armeeniast, kuid võitlesid edasipääsu eest Rootsi, Hollandi ja Gruusiaga. Tabel näitab, et lõpuks jäime ettepoole vaid läänenaabritest.

Korvpalliliit on seadnud eesmärgiks 2025. aasta EMil kaheksa sekka jõudmise. Et seda saavutada, peaksime eelnimetatud tiimid iga ilmaga seljataha jätma. Mis alust on meil arvata, et teeme seda tulevikus, kui pusime praegugi nendega võrdselt? Tasub meelde tuletada, et U20 vanuseklassi A-divisjonis pallib veel 16 (tugevamat) meeskonda.

Nagu öeldud, siis meil oli olulisi puudujaid. Kaspar Treier, Sander Raieste ja Henri Drell oleks meeskonnale kahtlemata kvaliteeti lisanud. Kuid täiskoosseisus saavad mängida vähesed. Võtame kasvõi Gruusia, kellest viimases voorus jagu saime. Neil ei teinud kaasa tänavuse NBA draft´i 18. valik Goga Bitadze, kuid ikkagi jõuti veerandfinaali.

Siinkirjutaja usub, et kõnealusest põlvkonnast sirgub kindlasti mõni Euroopa mõistes tegija. See aga ei garanteeri edu rahvuskoondiste tasemel. Käimasoleva U20 EM näitas taas, kui tihe ja armutu konkurents Euroopa korvpallis valitseb.

Meie „kuldne põlvkond“ on jõudnud tasemele, kus paljude Vana Maailma esimese poole meeskondade mängijaid juba müttavad. Kui tahta keskmike seast samm edasi astuda, peab talente tulema pea igast vanuseklassist. Alged selleks on olemas, lootustandvaid, välismaal treenivaid ja mängivaid noori leidub nii U16 kui ka U18 noormeeste seas.

Kuigi igal mündil on kaks poolt, julgen öelda, et 2021. aasta EMi korraldusõiguseta jäämine tuleb meie korvpallile kasuks. Et unistada 2025. aasta EMi veerandfinaali kohast, tuleks end juba järgmiseks turniiriks läbi kvalifikatsiooni 20 parema hulka murda. Avansita välja võideldud koht on jõulisem kogemus, kui lihtsalt finaalturniiril mängida.

Lõpetuseks. Noorkorvpallurite kuvandi loomisel on meedial suur roll. Kõnealune aastakäik ja teatud mängijad ongi palju tähelepanu saanud. Põhjusega. Kuid see käib spordi juurde – kui tõusta kiitusest pilvedesse või lasta kriitikal jalad alt niita, näitab see nõrka psüühikat. Kujutage näiteks ette, milline möll vallandub Henri Drelli ümber, kui ta peaks NBA draft´is valituks osutuma. Eesti ajakirjanike küsimused on selle kõrval pisike tuuleiil.