"Peaks olema iseenesest mõistetav, et ka jalgpalliga tegelevad geid oleks seda avalikult, kuid neid pole sisuliselt üldse. See tähendab, et meil on probleem ja on aeg seda muuta," sõnas Rootsi koondise ja Itaalia klubi Sampdoria poolkaitsja Albin Ekdal väljaandele Aftonbladet.
Muide, Ekdal ise pole gei.
Milline on Itaalias suhtumine geidesse?
"Nagu Rootsis ja mujal maailmas, on neid, kes on natuke homofoobsed. Mõistagi peaks igaüks armastama seda, keda soovib, kuid kahjuks asjad pole alati nii."
Kas üldine meelestatus tundus sulle homofoobne, kui sa jalgpalliga alustasid?
"Enamik inimesi käitus nii nagu peaks, kuid homofoobia oli olemas. Näiteks homoseksuaalsusega seotud sõimusõnade näol. Tõenäoliselt on see noorte poiste seas riietus- ja klassiruumis jätkuvalt tavapärane.
Kui ma oleks gei ja kuulnud neid sõnu, siis olnuks väga keeruline välja tulla. Tõenäoliselt on praegu samamoodi. On tähtis mõelda, mida ütled."
Kas mäletad, kui sa teismelisena armusid?
"Jah. Armastan siiani sama tüdrukut. Oleme olnud paar ajast, mil olin 17aastane, seega mäletan seda suurepäraselt."
Kas armumine tegi sind paremaks jalgpalluriks?
"Jah. Armunud inimene leiab teistsuguse harmoonia, turvalisuse. See aitab saada paremaks mängijaks, sest armastus annab energiat ja rõõmu."
Kutid, kes on armunud teise kutti ei saa seda stiimulit, kui nad peavad väljaku kõrval toimuvat saladuses hoidma.
"Soovin, et nad saaksid. Igaühel on õigus armuda kellesse iganes ta soovib. See pole miski, mida peaks varjama või häbenema. Vastupidi, see peaks olema lõbus. Loodan väga, et asjad lähevad sel rindel paremaks. Ühiskonna jaoks oleks hea, kui geid saaksid jalgpalli mängida nii, et ei peaks oma armuelu pärast muretsema. Seda oleks lahe näha."
Ajalugu tunneb vaid kaheksat avalikult geid jalgpallurid. Mida ütled selle arvu kohta?
"See on erakordselt väike. On kaks võimalust: kas väga paljud varjavad seda või lõpetasid mängimise enne tippu. Mõlemad variandid on võrdselt halvad. Loodan doominoefektile, et kui üks julgeb välja tulla, siis hakkavad teised riburadapidi järgnema ning aastate pärast on see täiesti normaalne.
Ühest küljest kõlab see naiivsena. Kuidas minna kaheksalt-üheksalt geilt üle sadadele nii, et publik aktsepteeriks, mitte ei mõnitaks?
Teisalt, naiste jalgpallis on see reaalsus. See on nagu paralleeldimensioon, peegelpilt, kus on küsimused on vastupidised. Kas jalgpall on lesbidele atraktiivne või julgustab kultuur kuidagi naismängijaid proovima kooselu teise naisega?"
Kommentaarid