Kaarel Täll | Kui palju maksab jalgpall? (3)

Kas see on ka päriselt nii? Suure tõenäosusega peitub väga palju usus. Kui olen siiralt täiesti kindel, et kaks korda hinnalisem jäätis on tavalisest mahlapulgast väga-väga palju parem, siis ilmselt lõpuks nii ongi. Asi polegi tegelikus maitses ega kvaliteedis. Vabalt võinuks juhtuda, et kaks päeva varem leidis mu usaldusväärne sõber uhkest jäätisepakist vihmaussi ja hakkas oksendama. Seda lugu kuuldes kaotaks mu potentsiaalne lemmikmaius väga suure osa oma maitsebuketist ja enam ei päästaks ka kuueeurone hinnalipik, mis enne vihmaussisaagat maitsemeeled üles kruttis.

Miks sellest kõigest üldse spordirubriigis kirjutada? Sest kaks Eesti jalgpalliklubi tõid väga huvitava nurga alt lauale küsimuse, mida meie spordimaastikul kuuleb liiga harva: kui palju ma väärt olen? Flora ja Nõmme Kalju jõudsid eurosarjades ajaloo suurimate matšideni, esimene võõrustas Frankfurdi Eintrachti, teine Glasgow Celticut. Olgu kohe ära öeldud, et florakaid pääses täiskasvanud inimene eelmüügist ostetud piletiga vaatama 5 euro eest, Kalju puhul oli hinnaks 15. Kolmekordne erinevus.

Mõlemal tiimil oli oma senise eksistentsi vingeimaks sõuks kasutada sama lava ehk Lilleküla staadion. Ja nii mõnegi kõrvaltvaataja jaoks muutis asja eriti põnevaks täiesti erinev äristreteegia. Kogu ürituse bränding oli risti vastupidine. Ka juttu vestes kaotati kohati reaalsustaju: Kalju president Kuno Tehva võrdles Glasgow Celticu saabumist Tartus toimunud Metallica kontserdiga. Nii meelevaldse jutuga tegi ta igal juhul ajalugu. Asi seegi!

Flora ei hoidud samuti tagasi ja iga päev anti kodulehel teada, kui palju sakslasi on tulemas ja mitu piletit juba omanikuni on jõudnud. Korralik võidujooks: 5 eurot vs. 15 eurot. Kes võidab?

Peab lisama, et mõlemal klubil on vaid käputäis tulihingelisi poolehoidjaid. Nemad ostnuks jalgpallisõule pileti ilmselt ka siis, kui see olnuks hinnalisem. Siiski ajalooline hetk fänni ja lemmikklubi ühisel retkel. Ühtlasi tähendab väheste tulihingeliste kaasvõitlejate olemasolu seda, et mõlemad tiimid püüdsid oma hinnapoliitika ja ürituse brändimisega jõuda inimesteni, kes muidu ei käi Flora ega Kalju matše vaatamas.

Sarnaselt mõtlevad ka mõlemad eelmainitud jäätisetootjad. Nii odava mahlapulga kui ka hinnalise ja värvilise maiuse looja tahavad, et rahvas neid armastaks ja ostaks. Flora ja Kalju pole kindlasti erandid. Ka nemad tahavad.

Võimalik, et nüüd tulebki mängu potentsiaalne vihmauss, kes ainuüksi kuulujutuna võib jäätise maitse täielikult vussi keerata. Kindlasti ei saa öelda, et piltlikult öeldes oleks Flora või Kalju minevikus müünud toodet, mida avades mingi ligane loomake vastu vaataks. Ei. Pigem on Eesti jalgpalliklubide üldine maine rahva seas lihtsalt väga kehv ja seda ei muuda paarinädalase kampaania ega mõne ilusa matšiga. 

Ehk siis potentsiaalses sihtrühmas (loe: spordisõprade seas) levib juba aastaid arusaam, et Eesti klubid mängivad eurosarjades halvasti. Ja see jutt on ka sulaselge tõde, eriti Flora puhul. Nad ei saa end pidada mingiks eriliseks käsitööõlleks, vaid praegu ongi tegemist odava ja lahja pilsneriga. Seega võeti vastu otsus ja müüdi end rahvale maha 5 euroga. Lillekülas elas Eesti jalgpalliaasta seni ilusaimale matšile kaasa 8537 pealtvaatajat.

Kalju läks vähemalt näiliselt seda teed, et sisemuses usuti meie klubijalgpalli suuremasse väärtusesse. Nõmmekad on oma brändi nimel palju vaeva näinud ja nüüd nähti võimalust reaalsuskontrolliks ning raha teenimiseks. Seega võeti vastu otsus, et rahvale müüakse end maha minimaalselt 15 euroga. Mängupäeval küsiti staadionil sissepääsu eest juba 35 eurot. Lõpuks elas Lillekülas sportlikus mõttes igavale (loe: avamängust saadi 0:5 kaotus) matšile kaasa 4014 inimest.

Kõik viitab sellele, et suurema kassa tegi lõpuks ikkagi Kalju. Kes aga võitis omapärase ärilise võistluse? Tundub, et pigem Flora, aga see on puhtalt minu isiklik hinnang. Nemad tõid kohale rohkem uusi inimesi, kellele oli võimalik tõestada, et Eesti klubijalgpall on vähemalt seda 5 eurot väärt.

Kuid samas jääb kummitama ühe väga lugupeetud kultuuriasutuse juhi mõttelend: ta väitis, et Flora hinnapoliitika tegi Eesti jalgpallile häbi, Kalju omakorda proovis enda tehtud tööd väärtustada. Tõetera on kindlasti sees siingi. Kumb strateegia pikaajalises perspektiivis paremini toimib, näitab aeg.