Multitalent Gedly Tugi hakkas odaviset proovima juba viieaastaselt

Karksi-Nuiast pärit Gedly säravad tulemused on sihikindla töö vili. „Mulle meeldivad rasked treeningud, mille järel olen nii läbi, et ei jõua midagi teha,“ lausub 17aastane kergejõustiklane.

Käime nüüd tema tõusutee üheskoos läbi. Gedly nägi ilmavalgust inimkonnale dramaatilisel päeval: 11. septembril 2001, kui Ameerika Ühendriike tabas terrorirünnakute seeria. Spordirajale astus ta maast madalast ja praeguse lemmikalaga puutus kokku juba viieaastaselt.

Õppis seitse aastat muusikakoolis

„Mu lapsepõlv oli väga sportlik. Meil kujunes välja traditsioon, et käisime isaga igal pühapäeval oda viskamas. Tema õpetaski mulle tehnika selgeks,“ jutustab Gedly, kelle isa lennutas oda noorteklassis 60 meetri kanti.

Esimese oda kinkis piigale naaber, juunioride kuulitõuke ja kettaheite maailmameistri Margus Hundi ning täiskasvanute MMil kettaheites neljandaks tulnud Märt Israeli talendi avastaja Rein Ahun. „Vahel ta õpetas mind, aga polnud otseselt mu treener,“ räägib neiu juhendajast, kellest ta koolis uurimustöö kirjutas.

Harjutama läks Gedly alati rõõmuga. „Mulle meeldis liikuda ja tegutseda,“ meenutab ta kokkupuuteid spordiga. „Käisin jooksmas, kaugust hüppasime oma tänava lastega. Meil oli liivahunnik, sinna maandusimegi.“

Esimestel kooliaastatel Kitzbergi gümnaasiumis lõi Gedly spordikirg täielikult lõkkele. Ta harrastas nii kergejõustikku kui ka ujumist. Basseinis oli ta samuti edukas ja tuli Eesti koolinoorte meistriks.

„Kui olin väiksem, käisin enne kergejõustikutrenni ujumas. Päevad venisid pikaks. Eelmisel aastal läksin hommikul kell kuus ujuma, seejärel algas kool ja pärast tunde oli kergejõustikutrenn.“

Samas õppis Gedly seitse aastat muusikakoolis akordionimängu. „See väga ei meeldinud,“ räägib ta siiralt. „Aga mul on põhimõte, et kui olen midagi alustanud, pean selle ka lõpetama.“

Kergejõustikutreener Riho Siil ja ujumistreener Anneli Vaan mõtlesid, kumma spordiala andekas õpilane valib. „Ma ise teadsin, et kergejõustik on rohkem südames,“ nendib multitalent.

Spordikuninganna õukonda kuulub ka Gedly õde, kes on temast kaks ja pool aastat vanem. „Õde tegeles kuulitõuke ja kettaheitega. B-klassis tuli ta Eesti meistriks. Mäletan, et ei tahtnud jõusaalis õele alla jääda, kuigi ta oli tugevam. Nüüd olen mina temast tugevam.“

Kui treener Siil Karksi-Nuiast lahkus, tiirutasid Gedly peas muremõtted, sest natuke aega oli tema sportlik tulevik ebaselge. „Arvasin, et keegi hea siia ei tule. Aga tuli väga hea – Eesti parim!“

Kuus aastat tagasi alustas Viljandist linnulennul 30 km kaugusel asuvas väikelinnas treeneritööd mitmevõistleja Mikk-Mihkel Arro, kellest Gedly räägib ülivõrdes. „Tema juhendamisel harjutame mitmekülgselt. Ta on noor ja teeb ise treeningud kaasa. Vaatan, et paljud konkurendid viskavad väga palju oda, kuid meie treener ütleb, et kõigepealt peab arendama kiirust ja jõudu.“

Esimeseks kordaminekuks nimetab Gedly TV 10 olümpiastardi palliviskevõistluse esikohta. „Seda võitu soovisin täiega. Ja kui see tuli, siis oli uhke tunne,“ pajatab 69 meetrit visanu muheldes.

Teisel EMil tundis end nagu vana kala

Rahvusvaheliste võistluste õhkkonda nuusutas Gedly esimest korda 2017. aastal Ungaris Györis Euroopa noorte olümpiafestivalil, kus ta sai seitsmenda koha. „Toona ei võtnud võistlust eriti tõsiselt, see oli rohkem fun.“

Suure läbimurde sooritas Gedly mullu samas kohas, saavutades alla 18aastaste EMil kolmanda koha. Pronksise odakaare tegi ta viimasel katsel. „Võitlesin iseendaga, polnud kindel, kas tuleb välja või ei tule,“ arutleb Gedly. „Algul oli närv sees ja käed värisesid. Kuuendaks katseks rahunesin maha ja viskasin korralikult.“

Ta jätkab: „Minu jaoks oli kõige tähtsam, et pääsesin Buenos Airesesse noorte olümpiale. Kui nägin viimase katse tulemust, ütlesin: jess, see on Eesti rekord! Tõusin kolmandaks. Aga olin esimene viskaja, konkurentidel oli veel üks võimalus. Lamasin pikali maas ja ootasin. Õnneks keegi minust ei möödunud.“

Noorte olümpial sai Gedly kuuenda koha, tema etteastele jättis tugeva jälje haigestumine. „Ma olin üliheas vormis, kuid jäin tõbiseks ja sõitsin võistlustele teistest nädal aega hiljem. Olin ka vaimselt viletsas seisus. Tekkis tunne, et ei oskagi oda visata.“

Paraku polnud tagasilöökide kadalipp lõppenud. Tänavu talvel läks Gedly Tenerifele laagrisse, kus pani jalga uued naelikud, mis olid pisut väiksed. Nii tekkis pika suurvarba painutajakõõluse vigastus, mis kimbutas teda kolm kuud.

Ent kevadises Hispaania laagris oli Gedly taas hoos. „Viskasin 50meetriseid odakaari päris kergelt. Mõtlesin, et tuleb hea aasta, kuigi midagi erilist ei oodanud, sest see on 600grammise odaga esimene hooaeg. Arvasin, et harjumine võtab rohkem aega.“

Kahjuks tekkis Gedlyl laagri lõpus seljavaevus. „Tegin ühel jalal hüppeid. Esialgu tundsin kerget valu, mis läks järjest hullemaks. Mõni päev enne väljasõitu juunioride EMile oli olukord kehv. Ostsin seljavöö, mida muidu pole kasutanud.“

Gedly raputab endale natuke tuhka pähe. „Mul võivad vigastused tulla ülekoormusest. Tahan kogu aeg kõvasti harjutada, treener peab mind tagasi hoidma,“ sõnab ta.

Rootsis peetud juunioride EMil aitas Gedlyt koondise füsioterapeut. Eelvõistlusel püstitas ta isikliku rekordi 53.83. „Kvalifikatsioonis polnud valu üldse tunda, finaalis natuke oli,“ märgib valuvaigisteid kasutanud odaviskaja.

Lõppvõistluse stsenaarium kujunes Gedlyle peaaegu samasuguseks nagu mullu alla 18aastaste EMil. Eelviimases voorus tõusis ta neljandaks ja viimase katsega pani i-le täpi – isiklik rekord 54.52 tagas pronksmedali. „Tundsin end juba nagu vana kala. Olin oma sooritustes üsna kindel. Hea, et nüüd oli oma treener kaasas.“

Sihikul on senisest kirkamad medalid

Tulevikku kiikab Gedly lootusrikkalt. „Pärast juunioride EMi ütlesin kohe, et järgmisel aastal ma MMile kolmandat kohta võtma ei lähe, aitab nendest pronksidest küll!“ räägib ta.

Käimasoleva nädala lõpus esindab Gedly Eesti täiskasvanute koondist Horvaatias võistkondlikul EMil. „Ma olin väga õnnelik, kui sain teada, et pääsen koondisse,“ lausub ta.

Septembris alustab Gedly kooliaastat Tallinnas Audentese spordigümnaasiumis. Niisuguse otsuse langetas ta seetõttu, et treener Arro kolib pealinna. „Karksi-Nuias oleks üksi raske treenida.“

Pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkab ta õpinguid kodumaal. „Mind on kutsunud ka USA ülikoolid, kuid seal pole odaviskes piisavalt hea tase,“ tõdeb Gedly, kes võtab sihikule Liina Laasmale kuuluva Eesti juunioride rekordi 57.82.