SUU NAERUL: Hannes Anieri karjäär pole alati läinud loodetud rada pidi, kuid laias laastus on ta kõigile tekkinud võimalustele väga tänulik.Foto: Stanislav Moškov
Kaarel Täll 7. august 2019 22:36
„Väikese poisina oli mu unistus koondise eest mängida ja rahvusstaadionil oma pere ning fännide silme ees värav lüüa. See sai tehtud ja olen ääretult õnnelik. Need viis sekundit olid mu elu ühed vägevamad,“ meenutab 26aastane jalgpallur Hannes Anier 2014. aasta suve, kui ta Lillekülas Tadžikistani vastu 2 : 1 võiduvärava sepistas.

„Väikese poisina oli mu unistus koondise eest mängida ja rahvusstaadionil oma pere ning fännide silme ees värav lüüa. See sai tehtud ja olen ääretult õnnelik. Need viis sekundit olid mu elu ühed vägevamad,“ meenutab 26aastane jalgpallur Hannes Anier 2014. aasta suve, kui ta Lillekülas Tadžikistani vastu 2 : 1 võiduvärava sepistas.

Kui see episood välja arvata, on Hannese karjääri saatnud palju ebaõnne. Tagantjärele võib targutada, et teatud otsused läksid ilmselt valesti, kuid mängija ei nuta tehtut liigselt taga. Lisaks ei pidanud tervis otsustavatel hetkedel vastu ning mitmel puhul on koondise põhiründaja Henri Anieri noorem vend võidelnud keeruliste vigastustega. 

Edasi lugemiseks: