Miks naised võistkonnaalade mehi ei treeni? (11)

28. juuni, Parc des Princes. Naiste jalgpalli maailmameistrivõistluste veerandfinaalis Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide vahel on käimas viies minut, kui Megan Rapinoe karistuslöök maandub poolkogemata prantslannade väravas. MMi ajal oma teravate sõnavõttudega nii Donald Trumpi kui ka maailma spordis valitsevat ebavõrdset palgapoliitikat rünnanud väravakütt jookseb juubeldades küljejoone juurde ning tõstab majesteetlikult käed. Nagu sümfooniaorkestri juhendamise lõpetanud dirigent. Sündis MMi märgilisim moment – millest väidetavalt jäädvustas parima kaadri Eesti fotograaf Joosep Martinson. Naiste jalgpall pole kunagi varem olnud nii suures rambivalguses, tulihingelisemad toetajad soovivad Rapinoe kandideerimist USA presidendiks.

Praeguseks on Rapinoe põhimõtteliselt unustatud. Isegi jalgpalliga tuttavatel inimestel on raskusi, et nimetada kas või ühe käe sõrmedel naisjalgpallurite nimesid. Et füsioloogilistel põhjustel ei saa naised kunagi meestega jalgpallis, korvpallis või mõnel muul tugeva kontaktiga võistkonnaalal konkureerida, on paratamatus. Kuid miks pole õrnem sugupool läbi löönud treeneritöös, kus oluline on terav mõistus, teadmised ja taktikaline pagas?

„Kardan, et me pole selleks veel lihtsalt valmis. Treeneriameti puhul on tähtis enesekindlus. Kui praegune ühiskond väärtustab meeste puhul üleenesekindlust, siis naistel peetakse seda negatiivseks omaduseks,“ arvas psühholoog Jorgen Matsi. „Meestreenerite puhul võib üleenesekindlusega varjata ka ebapiisavat kompetentsi.“

Naised on emotsionaalsemad

Mullu FC Flora naiskonna esimest korda Eesti meistriks tüürinud Aleksandra Ševoldajeva arvates on spordi ajalooline ja kultuuriline taust lihtsalt selline, et naisi ei usaldata nende soo pärast.

„Kui meestreener ebaõnnestub, selgitatakse seda tõenäoliselt ratsionaalselt. Näiteks, et ta ei sobinud mängijatega. Kui aga naistreener meeste maailmas ebaõnnestuks, toodaks ühe põhjusena välja, et ta on naine,“ pakkus Ševoldajeva.

Teenekas korvpallitreener Maia Dorbek märkis, et noorteklassides on küllaltki sage nähtus, et naised poisse treenivad. Et minna sealt aga sammuke maskuliinsemasse maailma, peab leiduma naine, kes on erakordselt suure tõestamisvajadusega.

„Selleks peab olema kõvasti ambitsiooni ja enesekindlust. Tuleb olla tõeliselt paksu nahaga, et igasuguse mölaga toime tulla,“ nentis Dorbek.

Ševoldajeva nõustus, et tänapäeva ühiskonnas peavad naised pildile pääsemiseks rohkem pingutama. Lisaks tulevad kasuks kindlad isikuomadused, et mehises keskkonnas hakkama saada.

„Naised on sageli emotsionaalsemad. Aga treenerite puhul ei tohiks see olla pimestav ja reaalsustaju võttev. Tähtis on emotsionaalne intelligentsus, sest juhitud emotsionaalsus tuleb nii spordile kui ka inimesele laiemalt kasuks,“ sõnas ta. 

Matsi kinnitas, et mõnest küljest vaadates peaks naisjuhendajatel isegi eelis olema. Näiteks hinnatakse naistreenereid empaatilisemateks ning see muudab sportlase-treeneri suhte kvaliteetsemaks. Naised on ka koostööaltimad, mis on samuti võistkonna juhendamise puhul suur pluss.

„Kui nendele omadustele lisada juurde enesekehtestamine, mis on tegelikult täiesti arendatav, siis saamegi ideaalse treenerikandidaadi nii naiste kui ka meeste võistkondadele,“ selgitas Matsi.

Väike nihe on tegelikult ka juba toimunud – naised pääsevad üha rohkem löögile abitreeneritena. NBA klubides teevad ilma Becky Hammon (San Antonio Spurs) ja Nancy Lieberman (New York Kings), näiteid leiab ka NFList ja teistest liigadest.

Viimaste aegade tähelepanuväärseim seik pärineb aga Euroopa jalgpallist. 2014. aastal määrati Prantsusmaa tugevuselt teise liiga klubi Clermont Foot 63 tiimi peatreeneriks portugallanna Helena Costa. Ta rääkis toona, et loodab avada ukse, mis toob veel palju naisi meeste jalgpalli. Tollane Prantsusmaa naisminister Najat Vallaud-Belkacem pidas samuti sündmust märgiliseks. 

Eelarvamusraamidesse surumine

„Palju õnne Clermont Footile saamaks aru, et naistele koha andmine on professionaalse jalgpalli tulevik,“ säutsus minister Twitteris. 

Paraku jäi Costa teekond lühikeseks. Üsna pea pani ta ameti maha, tuues põhjuseks, et teda ei austatud. 

„Naistreenerid surutakse eelarvamusraamidesse ja sellest tulenevalt pole ka töötingimused juba eos võrdsed,“ arvas Ševoldajeva. „Naised peavad olema topelt-töökad, et meeste maailmas tipptasemele jõuda. Asju tuleb teha väga teistmoodi.“

Ent sobivate isikuomaduste kokkulangemisel on edu siiski võimalik. Kusjuures Costalt võttis koha üle prantslanna Corinne Diarce, kes sai kolmel aastal mehi juhendades üsna edukalt hakkama. Tema käe all jätkas Clermont tabeli keskmikuna, hooajal 2015/2016 tõusti lausa seitsmendaks.

Klassikalistest võistkonnaaladest natukene kaugemale vaadates –mullu pälvis tähelepanu Brasiilia meeste judokoondis, kes otsustas peatreeneriks määrata jaapanlanna Yuko Fujii. 

„Ma loodan et need eredad näited avavad positiivse ukse ja trend hakkab veerema nagu lumepall. Äkki on 50 aasta pärast mees- ja naistreenereid võrdselt?“ avaldas Matsi lootust.

Ševoldajeva näiteks arvab, et tema oleks juba praegu väljakutseks valmis. „Päris Madridi Realist poleks mõtet alustada, kuid arvan, et minu teadmised on piisavad, juhendamaks näiteks poolprofi meeskonda. Ilmselt nõuab selline samm lihtsalt ühe-kahe klubijuhi julgust.“

***

Tüdrukuid on poistest keerulisem treenida

Kuigi mõnikord kiputakse alaealiste juhendajaid üldistama koondnimetusega noortetreenerid, siis tegelikult on tüdrukute ja poiste treenimise vahel väga suured käärid. Lisaks füüsilistele erinevustele on käitumismustrid sootuks teised.

„Poistel on fantaasiat rohkem ja nad hakkavad trenni tegema isegi ütlemata,“ ütles korvpallitreener Maia Dorbek. 

Sama tähelepaneku tegi FC Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva, kelle sõnul teevad poisid kohati koguni liiga palju. „Olen mitu aastat mõelnud, et kui poistele pall visata, siis keegi ei esita küsimusi, isegi kui harjutus on ebaloogiline. Võib-olla korra tehakse nägusid, aga sisuliselt kohe hakatakse mängima ja möllama.“

Mõlema juhendaja sõnul on tüdrukuid raskem treenida, kuna nad vajavad psühholoogiliselt rohkem järeleaitamist ja harjutuste lahti mõtestamist. Ebakompetentsel treeneril on sellises keskkonnas oluliselt keerulisem hakkama saada.

„Et saada mängija tööle, peab tüdrukute puhul selgitama, miks selline ülesanne anti, kuidas seda täpselt teha, miks on see kasulik jne. Kui oled kõigile küsimustele vastanud, siis ta võib-olla sooritab harjutuse sajaprotsendiliselt,“ kirjeldas Ševoldajeva. „Tüdrukud peavad uskuma sellesse, mida nad teevad.“

Aastakümneid treenerina töötanud Dorbek lisas, et tüdrukuid peab rohkem tagant sundima, ent mitte karmikäeliselt, vaid julgustades. „Treenerina tuleb kasuks psühholoogia tundmine. Tüdrukud vajavad veidi silitamist. Kui poisid jooksevad saali hurraaga, siis tüdrukud tulevad sageli vaikselt mööda seinu. Aga mõistagi on mõlema soo puhul erandeid.“

***

Küsime tegevmängijatelt

Mis tundeid tekitaks, kui teie võistkonda hakkaks juhendama naistreener?

Markus Jürgenson (pildil), FC Levadia jalgpalliklubi mängija:

Kindlasti oleks see üllatav, sest maailma jalgpallist mulle sellist olukorda praegu ei meenu. Aga kui teoreetiline peatreener oleks oma ala spetsialist, ennast treenerina sellel tasemel tõestanud, piisavalt kehtestamisvõimeline ning mõistaks 25 maskuliinse ja egodega mehe mõttemaailma, siis pole vahet, kas ta on naine, mees või keegi kolmas. Küsimus pole soos.

Timo Eichfuss (pildil), BC Valga-Valka korvpalliklubi mängija:

Päris keeruline öelda, pole sellele mõelnud. Eks kõik sõltub treenerist ja sellest, kuidas ta suudab end trennis meeste keskel kehtestada. Isegi teatud meestreenerid ei suuda end kehtestada, näiteks eelmisel hooajal oli mul selline situatsioon.

Aga kui treener on hea, suudab end maksma panna ja hoiab kõik kontrolli all, siis arvan, et mul poleks vahet, kas juhendab mees või naine. Aga seda ei saa muidugi 100% väita, kuna ma pole kunagi sellises olukorras olnud.