Bam Margera külastas talvel Simple Sessionit, kuid pärast seda on tema elus kõik veelgi enam allamäge liikunud.Foto: Robin Roots
Spordivaria
19. august 2019, 21:33

Kurb: rulalegendi allakäigutrepil pole otsa ega äärt (4)

Rulalegend Bam Margera käis talvel Eestis ja avaldas lootust, et ei satu enam kunagi alkoholiga pahuksisse. Reaalsuses läks kõik vastupidi ning pärast Tallinnast lahkumist on ameeriklane mitu korda võõrutusravil käinud ja kõigi lähedastega veel rohkem tülli pööranud.

Eelmisel nädalal põgenes ta järjekordselt arstide juurest ning tabati ühest Los Angelese hotellist. Politsei arreteeris ta ning praeguseks peaks legendaarne rulataja taas võõrutusravil olema.

Bam Margera külastas talvel Simple Sessionit, kuid pärast seda on tema elus kõik veelgi enam allamäge liikunud. Foto: Robin Roots

Meenutame, mida rääkis Bam Margera veebruari alguses Õhtulehele. Väljavõtteid intervjuust:

Su peas elavad deemonid. Kas oled aru saanud, kust nad tulevad? Kas deemonid on juba eos meie sees olemas või tekitab neid hoopis ümbritsev maailm?

Ma tõesti ei tea. Suurt pilti vaadates olen jõudnud alati ühe peamise põhjuseni. Mu elus oli terve hulk eesmärke, aga need kõik said väga kiiresti täidetud. Kui tahtsin olla TransWorldi või Thrasheri (tuntud rulaajakirjad – toim) kaanel, siis olin. Tahtsin saada miljonäriks. Sain selleks väga palju kordi. Tahtsin teha filme, mis oleksid tõelised kinohitid. Sedagi juhtus mitu korda. 

Kui palju miljoneid on sul olnud?

Kui kõik kiirelt kokku lugeda... Äkki 25 miljonit? Ilmselt isegi rohkem. Suure osa olen lihtsalt õhku lasknud.

See on ju hullumeelne?

40 protsenti raiskasin idiootsustele, aga vähemalt oli mul lõbus! Mõnikord on praegu ka.

Selgita lihtsale inimesele, kuidas nii ikkagi juhtub, et elad unistuste elu, aga tegelikult on pea deemoneid täis.

Deemonid tulevad, kui mul on igav. Ma ei suuda paigal istuda. Aga kui avan õlle, võin ka niisama passida. Kohe hakkab huvitav! Praegu pean pidevalt suitsetama, sest see on vähemalt mingigi tegevus. Ma süütan sigareti selleks, et mõelda, kuidas suitsetamist maha jätta.

...

Millest sa praegu unistad?

See oligi pikalt minu jaoks peamine probleem. Umbes viie aasta jooksul polnud mul ühtegi unistust. Kunagi mõtlesin selliste asjade peale, et ma pole näiteks Rolling Stone'i ajakirja kaanel olnud. Isegi Johnny Knoxville on seal olnud, aga mina mitte. 

Natukene jabur. Kas see oli tõesti sinu jaoks oluline?

Asi oligi lõpuks selles, et enam polnud mitte miski oluline. Mul on juba kaks kuradi Lamborghinit, Audi R8, Range Rover, Hummer, Porsche Panamera...

Aga nüüd on sul ju poeg, Phoenix Wolf.

Kui teda poleks tulnud... Ma ei kujuta ette, kas oleksin üldse enam olemas. Just alkoholi tõttu. Enne tema tulekut ei saanud kohati arugi, kui läbi ma omadega tegelikult olin. Pidin magama jäämiseks end mäluauku jooma. Alati. Ma ei osanud oma aju välja lülitada. Panin selga pidžaama, pesin hambad, aga aju ei saanud sellest aru. Võisin öö otsa lage vaadata. Lõpuks jõin end maani täis, et saaks natukenegi magada. See oli päris halb. Nüüd tahan lihtsalt näha, kuidas Phoenix Wolf kasvab. Ta on nii ideaalne poiss, et ma ei taha isegi teist last saada. Südamest loodan, et ma enam midagi pe***e ei keera. Ma lihtsalt unistan sellest, kui lõbus oleks meil koos rulaga sõita. Saaksin teda õpetada... Mulle ei meeldi üksinda sõita, samas ei meeldi mulle ka paljude inimeste silme all sõita. Pojaga koos oleks ideaalne. 

...

Milline on Bam kümne aasta pärast? Võiksid teoreetiliselt olla näiteks parem rulataja kui täna, sest praegu oled selgelt tippvormist kaugel.

Raske öelda. Ma praegu tõesti usun, et olen alkoholist vabaks saanud. Varem käisin võõrutusravil selleks, et teistele rõõmu pakkuda. Viimati läksin, sest tahtsin ise. Ma lihtsalt tahan sellele lõpu teha.

Kujutan ette, et viimase 20 aasta jooksul on miljonid inimesed soovinud sinuga sõbraks saada. Kui palju sul tegelikult sõpru on?

Päris sõpru?

Jah.

See on tähtis küsimus. Enamik inimesi, kes tahavad mu sõbrad olla, soovivad mult midagi saada. Nad tahavad end minu projektidesse sisse murda, et ise kasu teenida. Nad lihtsalt tahavad mu läheduses jõlkuda. Äkki on mu tõelised sõbrad ikkagi need, kes olid olemas enne kogu seda kuulsust? Ma ei tea. Ausalt öeldes polegi sellele eriti mõelnud...

Kas neid tõelisi sõpru on pigem kolm, kümme või hoopis 100?

30–50 äkki? Mulle meeldivad mu rulasõbrad. Nad tahavad ainult rulaga sõita ja räägivad samuti ainult rulast või naistest. Neid ei huvita omakasu. Paljude nn sõprade puhul sain ühel hetkel aru, et kui meie suhtest alkohol ära võtta, siis ei jäägi enam mitte midagi alles. Viis minutit kainena istumist tekitaks juba küsimuse, et mida me üldse teeme? Alkohol oli meie ainus ühine nimetaja. Ilma A. Le Coq'ita võime kohe ära minna. Tegelikult polegi mitte midagi!

Eesti õlu jääb seekord siis joomata?

Just nii.

Veebruaris tehtud täispikka intervjuud Bam Margeraga saab lugeda siit