SUUR INTERVJUU | „Nii ma istusin lõpuks kaugel Šõmkenti linnas ja mõtlesin, mida siin teen.“

„Tähtis on see, et ma tõesti naudin oma elu. Samas ei saa öelda, et mu praeguse tiimi tase oleks vastavuses lapsepõlve unistustega...“ mõtiskleb Eesti jalgpallikoondise ründaja Sergei Zenjov (30). Ta on ehe näide sellest, kuidas inimene tahab vahel mööda oma valitud rada käia, aga elul on hoopis teised plaanid. Praegu töötab Zenjov kaugel Karagandõs, kus kehva vormi vastu võideldakse muuseas ka lammaste ohverdamisega.

Sergei, 2014. aasta viimastel päevadel istusime Doha rannas ja ajasime juttu. Rääkisid, et tahaksid kodule lähemal jalgpalli mängida. Lisasid, et hea pakkumise korral kolinuks sa üsna noore jalgpallurina isegi Eestisse. Praeguseks oled aga jõudnud Lilleküla staadionist enam kui 4000 km kaugusel asuvasse Karagandõsse... Mis juhtus?

(Naerab.) Nüüd olen peaaegu Hiinas! Pärast Poolast lahkumist oli mul tegelikult väga raske uut meeskonda leida. Paljud ütlesid, et olen vana – 30aastast ei taha keegi. Öeldi, et ma olen nõrk.