Vene kroonus ainuke sõber oli leedukas. Linnaloaga rannas käies tuli kamp "vennasrahvast" grusiinidest tšurkade kamp kallale, raha norima. Hakkasin vastu ja sain sinise silma. Teine vastuhakkaja oli leedukas. Kaasmaalased, eestlased, jooksid laiali ja piilusid luidete vahel, et mis juhtub. Midagi ei juhtunud, tšurkad raha ei saanud, tulevikus vastu tulles ainult pomisesid midagi, kallale ei julgenud enam tulla. Nende jooksikute kaasmaalastega enam ei suhelnud. Leedukaga suhtleme siiamaani.
Mulle see sundnaeratuse võltsmask ei istu. Ju väsitatakse naerulihased päevaga liiga ära niiet huumorisaadetes-filmides peab naeru lisama naerumasnast. Igavese naeratusemaski taha kaovad ära naeru ja naeratuse inimlikud varjundid. Laias laastus on naeratus sõbralikkuse ilming. Misasi on naeratuse saatel ebameeldivuste ja jälkuste ütlemine, muide üpriski levinud?!
aga suur kehakasv, usk ja eneseuhkus säästis neid nõukaajal muulaste sisserändest! Samas räägivad nad väga hästi vene keelt! Mina pigem olen uhke leedukate üle! Piisk tõrva meepotti on vargused..aga küll nad saavad ka sellest üle!
KOMMENTAARID (8)