Kapten Toobal tunneb pinget ka viienda EMi eel: sellepärast ma endiselt koondises olengi

Sa oled juba kogenud mängija ja neljal finaalturniiril mänginud, kui elevil Sa finaalturniiri pärast oled?

Eks ma ikka olen! Mingisugune tuim tümikas ma pole, sellepärast ma siin veel endiselt olen. See pakub mulle pinget ja on suur asi kogu Eesti jaoks, kogu võrkpalli jaoks ja minu jaoks samamoodi. Ma arvan, et meie tegemised on järjest tähtsamaks saanud kogu Eesti jaoks. Iga kord tekib uus ootusärevus, see ongi see, miks sa seda teed. Siia ei saa ju niisama, pead ikka vaeva nägema.

Kas Sa tunned, et praegune koondis on see, kellega on võimalik midagi suurt korda saata?

Et meil on koondises asjad liikunud tõusvas joones, siis on loogiline, et ise ootad, üldsus ootab, et järsku tuleb veel midagi, järgmine samm. Eks siin selle nädala või kahe jooksul me saamegi teada, kas see samm tuleb või ei tule. Sportlasena ja kindlasti ka treeneritel millestki enamast unistada ongi osa spordist. Minul oli isiklikult eelmisel aastal mingis mõttes kahju, et siis polnud tiitlivõistlust, sest tundsin, et oli mõnus ja võimas rütm sees meeskonnal. Sel aastal on olnud natukene teistmoodi ja sellist sära pole veel leidnud, aga seda saame me siin nende päevade jooksul leida. EM on see turniir, milleks me sel suvel valmistunud oleme. Anname endast kõik ja meeskond loodab, muidu poleks kogu asjal mõtet.

Kelle ees Sa väljakule minnes kõige suuremat vastutust tunned?

Esimesena meeskonna ees ja treenerite ees, iseenda ees samuti. Eks kogu meeskond tunneb järjest enam ka vastutust nende inimeste ees, kes meid siia toetama on sõitnud ja kes meid kodust jälgivad. See teeb meele rõõmsaks ja südame soojaks. Kuidas meil kõik ülesmäge on läinud, on hästi loogiline protsess. Meeskond on paremini mängima hakanud, publikuarv on suuremaks läinud, see on midagi sellist, mida ei saa vägisi tekitada. See teeb päris härdaks vahepeal, see on vägev! Tänu oma toetajatele oleme me erilised ja usun, et iga mängija tunneb seda.

Kuidas esimesele kohtumisele Poolaga läheneda?

Eks me alustame seda nagu täiesti tavalist mängu ja saame esimese ärevuse maha. Poola vastu on kõigil ebamugav, nad mängivad maailmameistrile kohast maailma parimat võrkpalli. See, et meie või keegi teine neile vastu ei saa, ei olegi nii eriline, tähtis on, et suudame säilitada külma pea ja rahu ning keskenduda oma asjadele. Kui me eelmisel EMil Poolale kaotasime, siis mul oli hea meel näha mängijaid nii pettununa – seegi on mingisuguse taseme näitaja.

Millised on need kaks meeskonda selles grupis, keda me peaksime võitma?

Montenegro on selline meeskond, keda me oleme võitnud, aga keda me teame, et nad on väga ebamugav vastane. Ja Ukraina on edetabeli järgi samuti meist tagapool. Edetabeli järgi me olemegi neljandad, eks meil see alagrupp on selline, et teoorias võid jõuda päris kõrgele, aga võib ka olla, et ei jõua kuhugi. Hästi mängides võib võita mitut vastast, Montenegro ja Ukraina on need, keda võiksime võita. Tšehhi ja Holland on meie jaoks viimasel ajal pigem ebamugavad olnud, aga need mängud on võimalikud lisakäigud, kus saab veel midagi võita. Eks me üritame võtta päev korraga, turniir on pikk ja annab võimaluse vigade parandusi teha.