Ironiseerida pole siin midagi, probleemid olid õhus juba hooaja lõpus. Vigastused ja lisanduvad aastad on teinud oma töö. Vigastuse kartus (järelmõju) tiksub paljudel kuklas, et kes mulle siis vigastatuna järgmise hooaja leiva teenib. Midagi on ilmselt mööda pandud ka ettevalmistuses, nii füüsilises kui psühholoogilises ettevalmstuses. Enesekindlus, otsustavus ja sära on kadunud. Aga need mehed on meie parimad, teisi ju pole võtta. Igatahes tänu ja austus neile meestele, nad on ju Eestile toonud palju võite ja tähelepanu. Üks äpardunud turniir pole maailmalõpp, elu ja võrkpall kestab edasi.
Seni on käed värisenud just geimide lõpus, kui juba midagi kaalul. Eestlastele nii omane: närvid, närvid, närvid. Nüüd kus kaotada pole enam midagi, võib mäng ka vabaks saada ja lahti minna. Teistel, isegi just Hollandil on vastupidi. Nii, et lootus sureb viimasena.
KOMMENTAARID (5)